No on alles kena kiikhobu. Mõni siin lubas oma lapse maha müüa, et sellist asja talle osta. On see siis ka Vespast tehtud või on koopia? Nii väikest rollerit pole ise küll näinud.

Ja lamp kiiktooli küljes hakkab põlema kui sellega piisavalt aktiivselt kõigutada. Nojah, niisama pikutades pole ju valgust vaja.

Rezon teeb ja müüb kaelaehet mida nimetatakse “cutting-edge” aksessuaariks. No asi näeb ainult välja nagu ta lõikaks, tegelikult akrüül. Kõvemad vennad-õed riputavad ikka päris tera kaela. Parema puudumisel käivad žiletiterad kah. Ja vedrunõelad kõrva. Punk on öko on punk.

Nojah, minu jaoks on ilmselt hooaeg läbi. Ilmselt seepärast Liisa siis vihjaski, et võiksin oma ratta kellaks teha. Siis saab kevadeni kõikidel minutitel silma peal hoida. Design Fetish blogist leiab veel palju ilusaid asju

Ja mis raamiga peale hakata? Kiikhobuks loomulikult. Nii

Lisa: Juno leidis siit ühe kodumaise ratsu. Kui nii edasi, siis varsti saab kiikhobudest ühe ratsarügemendi kokku.

Ega ei ole paremat moodust alustamaks nädalat, kui rääkida endast. No näiteks, et sellise laterna ehk küünlavarju tegin. Kahest õllepurgist neetisin kokku ja augud torkasin kah sisse. Käib küll. Ja sel aastal ärge rohkem mingisest vanast sünnipäevast rääkige.

Eile oli ettevõtluspäev. Käisin hommikufoorumil kuulamas. Panin mõned asjad kirja. Lühidalt.

Aus alustas Hula kaubamärgiga 1996. Sai aru, et traditsiooniline moetööstus talle ei meeldi. See toodab tohututes kogustes tekstiilijäätmeid millege pole midagi peale hakata. Jäätmeprobleemi lahendus ei saa tulla rõivatööstusest, seda kraami peab kuskil mujal kasutama. Eestis puudub ka tekstiilijäätmete liigiti kogumine. Aga kui ka sorteerida, siis tihti ei saa seda kraami uuesti kasutada, sest on rämps. Orgaanilise puuvilla/lina kasvatamine pole ka tulevik, sest maad ja vett maailmas napib.

Pärn on strateegilise disaini professor. Tulemas on TTÜ ja EKA ühine magistriõppekava.

Pogga on Aquatori vedaja. Eestis on 130 aastat kuurorte peetud. Siin on oskus ja traditsioonid. Järgmine samm selles vallas on unetuse ravimine. Neil olevat nii hea vann, et müügimees jäi koolitusel sinna magama. Autot vahetab inimene oluliselt sagedamini kui vanni. Tavakasutuses võiksid ravivannid vastu pidada 500 aastat.

Aus: 1/10 ideedest läheb tootmisse. 2% on jätkusuutliku disaini turg, aga kasvab. Kallis, sest tehakse üksikeksemplare. Praegu on veel Eestis olemas väikseid rõivatootmisettevõtteid kes saaksid teha kõrge kvaliteediga väikeseid partiisi. Aga varsti neid enam pole, sest välistellimused kaovad. Isetegemine on trend. Uued moed tulevad tänavalt ja on blogidest välja korjatavad.

Pogga: Tootearandus on pikk ja kallis protsess. Eestis on kõik tegijad teada. Saab olla paindlik. Töögrupid peaksid olema interdistsiplinaarsed ja hõlmama inimesi väljastpoolt ettevõtet. Kuidas läheb pole ette teada. Hea disain on siis kui raha on käes.

Veel: Turu-uuringud on eilse päeva uudised. Disainis tuleb arvestada tervet toote elutsüklit. Odvad asjad ei ole odavad. Kvaliteetsed asjad on odavamad. Tuleb luua kestvuskaupa ja ka kestvat disaini. Ühes riigis üle lahe on mõned lauanõud tootmises juba 50 aastat või enamgi.

Noh, selle paberihoidja idee on küll terevenisti kuskilt internetist laenatud, aga koostisosad pärinevad oma sahtlist. Tegin kaks tükki sellised. Kui mõlemad kokku võtta ja lahku küüa, siis on diskettidel terve Windows 3.1 peal olemas. Et sobiks vistavihkajatele närvide rahustamiseks.

Saabus Anne&Stiili teine number. Diskreetses ümbrikus. Nonäed. Selline verandale kaetud lattelaud sees. Novot. Tee või ise. Tometaja kostis suisa, et iga girlfriendi unistus :)) Loodetavasti rääkis ta lauast. A ajakirjas kirjutab Susan Luitsalu seda, et ei ole nii öko midagi kaltsukas käia. Ja eks ta õige ole. Virnadeviisi riiete koju vedamine on nende päritolust olenemata napakas. No raiskav ka, jah. Ma ostan pigem tarviduse järgi uusi ja kauakestvaid. Kaltsukate kraam on tihti sama kallis, aga vilets. No ja täiesti lootusetu on sealt leida normaalse varrukapikkuse/ümbermõõdu suhtega särke-jopesid. Ja ka see kasutatud riiete ringivedamine mööda maailma pole miski planeedi päästmise plaan. Nutikas jäätmekäitlus pigem.

Ja tänased õpetussõnad on sellised:

Kõigepealt tuleb hankida kaubaalus. Olen kuulnud, et aluseid jääb tihti ehitustel või poodidel üle. Küsimas pole käinud. Aga mulle naeratas juhus, kord luusisin raudtee ääres ja leidsin ühe põõsa alt heas seisukorras ja sobiliku aluse.

Kodus harjasin tulevase sisustuseelemendi betooni jääkidest ja muust kraamist puhtaks. Siis tõmbasin pealmistest lauad ära, et saaks ilusasti sirgelt tagasi laduda. Aga äärmised lauad olid nii kõvasti kinni, et neid tervena kätte poleks saanud. Jätsin nad siis alles ja kombineerisin teisest alusest laudu lisaks võttes lauaplaadi. Hõõrusin selle lihvketta ja liivapaberiga enam-vähem siledaks. Väga siledaks ei teinud ka, sest tahtsingi sellist veidike robustsemat mööblitükki. Et oleks nagu ökom. Eks siledus ole igaühe eelistuste küsimus. Nagu ka see kas laud pärast õli, laki või värviga katta.

Kuna alumise külje jaoks enam laudu polnud, siis tegin selle miskisest riidekapi riiulist. Ja nii sain ajakirjade jaoks riiuli. Sinna võib mõne paraja sahtli ka sisse torgata, siis on asjad käepärast võtta, aga silma alt ära.

Pikka aega ei suutnud kuidagi otsustada kui kõrge laud peaks olema. Lõpuks, kui leidsin hüljatud-unustatud tõukeratta, millelt sain kaks ratast lauale alla panna, siis nende suurus ostsutaski asja. Ettepoole kruvisin stabiilsed jalad. Ja nii saigi üks peenelt jämedakoeline mööbliese valmis. Kuna rattad on all, siis saab lauda veeretada sinna kuhu tarvis – hommikul voodi juurde, lõunaks verandale, õhtuks teleka ette.

Lusikad Ladina-Ameerikast. No on alles vahvad asjad.

Treehugger

Lihtsatel asjadel on see võlu, et need on lihtsad. Näiteks sellist öökapikest suudab igaüks endale kokku kuhjata. Raamatuid muidugi pole väga lihtne sealt altpoolt kätte saada, aga eks paljud asjad ongi ju näitamiseks. Vähemalt sisustusajakirjade põhjal jääb selline mulje.

Design*Sponge