Ökomessil aega täites lihvisin mõned männi ja sireli oksad siidkleidisiledaks. No ja nii saidki okstest raudsete konkskäppadega puud.

Novaatsiis. Paistab, et ideede hulk pole lõpmata suur ja midagi enneolematut ei saagi üldse välja mõelda. Mul oli juba ammu tahtmine üks mokakannulamp teha, aga asi jäi nagu tegemata. Võimalik, et kannu puudumise taha. Nüüd on üks vant ette jõudnud ja enam ei saagi originaalne olla. No, õnneks oli mu lamp väheke teistsuguse põhimõttega. Ja eks kunagi juhtub ka see, et mõni maist teekonda lõpetav keedumasin annab mulle võimaluse talle uus võimalus anda.

Luca Scarparelli via re-nest.

Selle nädala lõpul on taaralinn veidike nagu öko. Esiteks toimub neljapäeval Maaülikoolis korduvkasutuspäev. Ehk, et kõiki kasutatakse mitu korda järjest ära. Võinoh tegelt võibla mitte kõiki. Igatahes on plaanitud, et 12:30 hakkab metsamaja seltsiruumides jututuba ökodisainist ja korduvkasutusest ning pärast on töötuba ka kus üritatakse mingist kolust mingid tarvitamiskõlbulikud jubinad välja mõelda ja valmis meisterdada.

Ja reedest pühapäevani toimub messikeskuses Ökomess mis ajab rohelise majanduse ja rohelise elamise asju. Paistab, et päris palju rohekaid ettevõtteid ja ettevõtlikke plaanib kohale tulla.

Laupäeviti on Genklubis avatud ka taaskasutuspood Berliin!

Autoriteks Tartus resideeruvad vabakutselised näitlejad, naised ning emad Kristel Leesmend, Maarja Jakobson, Piret Simson, Katrin Pärn ning psühholoogiadoktorant Kirsti Akkermann. Meie firmamärk on rõõm, sestap on uus pood selline, kus saab lisaks ostmisele, müümisele ja vahetamisele ka suhelda, teed juua, muusikat kuulata ja end lihtsalt hästi tunda. Ja kõik ikka parema, rohelisema, jätkuva elu nimel.

Pilt pole ühegi sündmusega üldse seotud. Lihtsalt oli ilus pilt ja seni täiesti kasutamata.

Eks tõstab tuju küll kui selline veine täis riiul laual kõrgub. Iseasi muidugi kui jätkusuutliku õnnevalemiga tegu on. Juba järgmisel päeval saabub tasumisaeg. Intressidega. Lisaks muidugi, et tegemisest võib suuremat naudingut saada kui tarbimisest. Mis kehtib nii veini kui riiulite kohta. Ostmine on liiga lihtne.

Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit annab teada, et Eesti Käsitöö Majas eksponeeritaval näitusel saab kuni 30. novembrini näha Soome ökodisaini. Et ju siis saab. Ise pole käinud ega näinud.

Uusix ökodisaini näitusel esitletakse rikkalikku valikut taaskasutusmaterjalidest valmistatud tooteid Soomest. Prügi hulka heidetud materjalid on saanud uue elu ja mõtte läbi kunstnike, disainerite ja käsitööliste osavate käte.
Näiteks Jukka Isotalon Evolum Oy on valmistanud juba alates 1989. aastast käsitöötooteid ja skulptuure klaastaarast, mida Soomes ümber ei töödelda ja pakendikeskusesse anda pole võimalik.
Jaana Tuomistot tuntakse eelkõige hõbelusikatest valmistatud ehete järgi. Esimesed lusikaehted valmistas ta 1990. aastal. Lusika loomulik ja kaunis vorm on teinud toote inimeste seas nii popolaarseks, et sellest on saanud tänaseks juba klassika.
Soomes hetkel tuntuima öko-disaini kaubamärgi Globe Hope tooted valmistatakse kasutatud haiglatekstiilidest, sõjaväevarustusest, töörõivaist ja reklaambänneritest.
Näitusel näete ka Iloniemin Ekodesign rõivakollektsiooni. Firma sai tuntuks, kui Soome roheliste partei parlamendisaadik Heli Järvinen osales iseseisvuspäeval presidendi vastuvõtul nende valmistatud õhtukleidis.
Enamiku eksponaatide disain on pealtnäha lõbus ja mänglev, kuid sisult sügav ja tõsist tööd nõudev.
Näitusel osaleb mitmeid innovatiivseid noori käsitöölisi, kelle geniaalsed uuskasutusmõtted on saanud teoks näiteks kardina kinnitusvahenditest kõrvarõngaste ja kommikotist rahataskute näol.
Näituse on koostanud Kenkävero käsitöökeskuse kuraator Pia Numminen Mikkelist, Soomest.

Prügikunstnik Gabriel Dishaw mudis kokku sellised elektroketsid ning andis neile nimeks “Blazer Pentium 1.0″. Eino, väga ulmelised. Praktilist kasutusväärtust neil ilmselt siiski pole. Niisama pöörased.

Anni Varm on teinud hunniku lampe ja kupeleid kasutades läbi põlenud pirne. Arvad, et need ei tööta enam ega anna valgust? Täiega ikka annavad ju. Vaata Varmstuudiost.

Kui juhtub imemisest isu täis saama, siis võib oma 1500 joogikõrt lambikupliks punuda. Isetegemiseks annab juhendid Addicted 2 Decorating.

Scott Jarvie on teinud oma kõrtest seinalambi. No pimedas näeb ju peris hea välja..

Ja seesama Scott tegi tooli ka. Ikka kõrtest. 10 000 tükki kulus. Eionjaano. Täiesti võimalik, et selline hulk kõrsi annab nii palju tugevust, et kannatab isegi istumist. Aga miks kellelgi üldse on kümmetuhat kõrt?

Tisainiplogi lugeja Mariana teatab, et vanast kabinetklaverist on isetegevusliku käsitöö raames valminud selline plaadiriiul. Kena. Peaks endale ka miskise riiuli äkki tegema. Nii ilu pärast või nii. Praegu on selline getovärk – plaadid seisavad kõik pappkastis.

Liina mainis, et need Nigeli ökopoes müüdavad riputid on igavesti kenad asjad, kui aga ise suudaks selliseid teha. Jaa, rauasaega nühkides ilmselt nii siledaid ei saa. Ma ei tea, pakun, et need on mingise arvjuhitud masina vorbitud. Aga proovige ikka. Isetehtud käkk on ikka parem kui sile poekraam.