Ollala, eestlaste seas leiab päris nutikaid getodisainereid. Selline suurde õllepurki villitud elektripliit on Soovis müügis. 800 krooni.

See hull kell on küll lausa ehitatudki äratama ja pole kunagi ühtegi kokteili kokku seganud, aga oleks ikka vinge küll kui hommik sihukese madistamisega pihta hakkab. Ma eelistaks äratajaks tegelikult mingit võimast espressomasinat. Nii hääle kui kui ka selle mürsitamise tagajärjel tekkiva produkti pärast. Põhimõtteliselt saaks igast masinast ärataja teha kui ta läbi taimeri seina lükata.

Üks parimaid ökdisaini blogisid on seekord leidnud üles igavesti lahedad kohvrid. Kuigi ma olen alati seljakotiga reisil käinud, siis saan aru ka kohvri võludest. Kraami on lihtsam pakkida ja kiirem leida ning võileibadel on väiksem tõenäosus lömmi minna. Ja ratastega kohvril on see käe otsas vedamise jama ka väiksem. Nojaa, kuigi mõnikord pole ratastest kasu. Siis on ikaldus.

No mingi imelik tagasihoidlikkus on kuidagi vahepeal külge hakanud. Selle vinüülkausi tegin juba oktoobris ja siin polegi hõisanud, et oikuitubli ma olen. Sirelist jalad all ja puha. Mõtlen, kas peaks sellele augule ka miskise täite ette mõtlema, siis oleks nagu kausilikum.

Eilsel Telliskivi kaltsuturul müüsin ühele fännile ka sellise. Lisaks sain lahti ühest vanast fotokast ja objektiivist, kahest reisijuhist, kolmest kleepekast, lodjaga postkaardist, pakist Laose kohvist, karvasest pardist, NY metrookaardist, vahukulbist, käevõrust, Singapuri ja Malaisia kupüüridest, Skype peakomplektist, SAS magamismaskist. Et plussi jäin, kuigi mitte eriti märkimisväärselt.

Lisa: Superuse.org kaudu avastasin, et Itaalia firma Mission to Art pakub taolisi kausikesi kõigest 30 euro eest. Nojaa, neil on ümbris väheke karbilikumaks tehtud. Ma piirdusin lihtsa kotiga.

No hämmastav, et ma pole seda varem kuulutanud, et olen juba tüki aega tagasi avastanud, et lusikatest-kahvlitega saab muud ka teha kui vatsa ümaramaks vormida. Neid lusikanagisi olen juba päris mitu tükki valmis väänanud. Tartu Taskusse viisin ka kaks tükki müüki. Juba kuu aega tagasi ilmus ühes naisteajakirjalikus naisteajakirjas isegi pilt ja õpetus selle kohta. Ilusa punase kaanega ajakiri.

Anne & Stiil, november 2009. Foto: Hele-Mai Alamaa

Praegusel ajal on miskipärast väga popp lubada oma hambad varna riputada. See on tihti tühi jutt, sest kui varna pole, siis on seda raske teostada. Seepärast tulebki kõigepealt varn teha. Ja kuna hammaste puudumisel pole söögiriistu kah enam vaja, siis võiks nagi lusikatest teha. Või kahvlitest.

Kõigepealt tuleb võtta üks lauajupp mis saab nagi aluseks. Jupi saamiseks võib kiskuda oma mööbli küljest tükke või käia mõnda puuriita rüüstamas. Kuna tuleriidale määratud lauad on enamasti üsna karedad, siis tuleks asja natuke liivapaberiga siluda. Võib ka üle lakkida või värvida.

Edasi tuleb lusikad laiaks lüüa, auk sisse puurida, kruviga lauajupile külge keerata. Kui hinges pole vägivaldsust ega haamrit käepärast, siis tegelikult ei pea lusikaid lamedaks taguma, ja ega tegelikult ei pea ka auke puurima. Siis jäävad lusikad töökorda ja kui enam hambaid riputada ei taha, siis saab nendega taas suppi helpida. Augustamata lusika kasutamisel tuleb 3-4 kruvi võimalikult lusika lähedale sisse keerata, nii jääb asi paika. Lusika vars parasjagu ülespoole kõveraks keerata ja võibki riputada. Kõigepealt nagi seinale ja siis kraam nakki.

Nagi tegemiseks on parem kasutada tugevaid lusikaid, sest need kannatavad riputamise vaeva paremini välja. Seetõttu on ka lühemad lusikad eelistatud, sest pikematest saab liiga pika konksu ja võib tekkida kiustatus sinna kandevõimet ületavaid koormaid laadida.

Kuna tundus, et päike hakkab paistma, otsustasin rabasse teda püüdma sõita. Väntasin vaikselt ringi. Imetlesin parte ja kobraste näritud puid. Päikest ei leidnud, aga jõe kaldal sattusin pürgihunnikutele. Millalgi viimase kuu jooksul tekkinud. Ühes oli koormatäis kändusid, pildiloleval põhiliselt ehitusjäätmed: penoplasti, jõuplaadi ja kaubaaluste tükid, natuke riideid, arvuti hiir, mõned ajakirjad, tühjad ehituskeemia purgid jms. Et keegi on maja ehitamas. Väga tubli. Lagastamisplatsist vaid 5 km eemal Pääsküla vanal prügilal asuv jäätmejaam võtab kõiki neid jäätmeid tasuta vastu, aga nemad veavad ikka metsa alla. Normaalne. Kogu see kraam võiks mõnel imelisel ööl nostalgiast tiivustatuna sitaratta magamistuppa lennata. Jõuluks koju. No unistada ju võib. Aga saaks nüüd kuskilt järelkäru, siis koristaks selle platsi ise ehk ära. Poolele kraamile leiaks mingit kasutust isegi. Et siis peaks äkki hoopis rõõmus olema, et inimesed nii lahkelt oma resursse jagavad?

Kohvi sisearhitektuur ehk Hannes Praks on valmis saanud Kiviõli Seiklusturismi Keskuse söögilaua prototüübiga:

Põhimõtteliselt võib seda nimetada ka Lumelauaks. Materjalikäsitluses ja idees midagi üliinnovatiivset ei olegi. Mööblitükki võib täiesti õigustatult nimetada ka klassikaliseks. Esimest mudelit valmistades tuli aga spetsialist Põvvat Kamal briljantne idee kasutada lauda kelguna. Tõepoolest jalad taevapoole ja kelk valmis – see on innovatsioon;)

Nojah, ja kui on üle mingeid muid puutükke, näiteks ameerika pähklit, siis saab nendest kokku käkerdada kraanikausi või lausa vanni. Poolakad teevad. Seal maal valmistatud paate-jahte on meie meredes liikumas päris palju, asi see siis mõned sanitaartehnilised vidinad ka pardale visata. Ja kui enam ei sobi sisekujunduse kontseptsiooniga, saab kaminasse lükata. Hinda ei oska arvatagi.