Ehk kui enam naftat pole, siis saabub ilus aeg kui ringi sõidavad peened kaarikud ja tänavaid täidab hobusesõnnik.

Back to the Futurama

Ajaloo tunnis ikka räägiti rippuvatest aedadest. Ma ei saanud kuidagi aru kuidas üks aed saab rippuda. Viltuseid ja suisa katkisi aedu olin näinud küll. No nüüd vist saab lõpuks selgust. Et selline näeb välja üks moodne ja vertikaalne aed. Hoiab ruumi kokku ja puha. Imelik asi, sest kui ma õigesti aru saan, siis mulda nagu polegi. Torudes ringleb vesi ja väetis. Seegi pidi sääst olema. Brr. Aga solgitorude seinale riputamine on ikka üks lahe idee.

Valmis värki saab siit osta. Ainult 500 taala.

Ükspäev, 2 nädalat tagasi, toimus EMÜ Metsamaja fuajees järjekordne ökodisaini töötuba, mida mul oli palutud juhendada. Üks silmatorkavamaid leiutisi oli see murtud suusast põrandalamp. Suusa sain spordihoonest, lambi tegi üks ülikonnas noormees.

Järeldused: Tuleb välja, et suusad tehakse tänapäeval justkui mesikärgedest ja kaetakse ainult õhukese plastikuga. Pole siis ime, et nad nii kergelt pooleks lähevad. Teine tarkus see, et kui sa seni oled teinud asju õigesti, ei tähenda see seda, et see ainuke moodus olekski. Materjalile stambivabalt lähenemine annab hoopis teise tulemuse. Ja ka mitte vale.

Nonäed, ökodisainil saab kohe sadu tuhandeid kasutajaid olema, sest neljapäeval, 27. mail kl 18.00 avatakse Telliskivi Loomelinnaku sisehoovis suur taaskasutatud materjalidest ehitatud tarude väljapanek „Üle prahi”.

Vahetult enne vana Kunstiakadeemia peamaja lammutamist tungis grupp disainiüliõpilasi illegaalselt endisesse õppehoonesse ning kogus sealt kaubikutäie utiliseerimisele mõeldud vanu kappe, sahtleid ja molberteid. Geriljakäitumise eemärk oli leida taaskasutatavat materjali töötavate mesipuude prototüüpide ehituseks. Käesoleval aastal käivitus EKAs esmakordselt õppeaine „mesindus”, mille käigus tudengid tutvusid erinevate taru tüüpidega ning ehitasid taaskasutatud materjalidest, täpsemalt prahist, reaalselt kasutatavaid mesipuid. Väljapanek kajastab kursuse lõppresultaadina valminud tooteid.

Pärast näituse sulgemist plaanitakse ühinguga Linnalabor luua Telliskivi Loomelinnaku koosseisu kogukondlik aianduskooperatiiv, kus lisaks maitseainete ja köögiviljapeenardele on planeeritud ka töötav mesindussektsioon. Näitus on avatud 17. juunini.

Avamise puhul toimub tasuta pidu ja rütmi taob Kohviradio.

RSVP

Ja see pole veel kõik, sest:

HEA HARRASTUSAEDNIK! Pakume Sulle ainulaadset võimalust osaleda Telliskivi loomelinnaku kogukonnaaia rajamisel kohe praegu!

Ootame Sind, aktiivset ja suhtluskirega inimest, oma loovust mesilastarudega kaunistet tarbeaia loomise heaks kasutama. Fantaasiat lennutades saab kogukonnaaia/aianduskooperatiivi külge igasugu sündmusi pookida. Asjaajamisel ulatab Sulle abistava käe Linnalabor ja sõbrad Kohvi sisearhitektuurist, Superellipsist, SooSoo-st ja Kinobussist.

Eeltöö on juba tehtud, tule kiika Telliskivi aknaaeda, osale tarula avamisel. Ja kõrgendatud huvi korral uuri kogukonnaaianduse kohta uuringust “Söödav linn I” ja wikipediast.

Kui Sul ilmus vähemalt ühte silma säde, siis teata sellest meilitsi: teele (ätt) linnalabor.ee

Jaapanis nad ilmselt lülivad nõudepesu sama palju kui mina siin. Ega muidu Daisuke Hirawa poleks kõik kättejuhtunud küürimiskäsnad üheks suureks lambipilveks kokku seadnud. Hea materjal kah ju. Ei lähe põlema ega midagi.

via Inhabitat

See ei ole mitte tavaline mutrivõti. Eriti eriliseks ei tee seda valge värv. Kuigi nii tavaliselt ei tehta ju. Imelisem on see, et mutrite keeramise kõrval saab see hakkama ka pudelite avamisega. Vaadake, seal paremal otsas on väikesed modifikatsioonid tehtud. Igati vajalik vahend igas asjalikus taskus seega.

See on lamp. Üks igavesti kõva lamp. Malmtorust tegin. Põhiliseks tööriistaks elektrikeevitus. Jalad all ja augud sees, et valgust ka välja pääseks natuke. Eilsest õhtust valgustab TTÜ tantsuansambli Kuljus hämaraid tegusid. Loodetavasti ei kasutata relvana.

Aga peab mainima, et graveerimine on üks erikallis teenus. Väike plekitükk maksab 140 krooni ja iga sisse lõigatav täht veel 6 krooni. No täitsa. Hulgi saab muidugi oluliselt soodsamalt, aga mitmele sõrmusele sa ikka korraga lased nimed sisse kirjutada?

Kelladega on veel lihtsam kui lampidega. Kui kupliks ikka päris iga pann ei sobi, siis sihverplaadi saab ükspuha millest. Nii puurisingi kõvaketta trükkplaati augu ja panin seierid sisse. Tiksub. Mh, tegelikult panin sekundiseieri ka. Siis saab ikka täpsemini aru, et aeg kulub kogu aeg.

Mingise imelise õpetuse leidsin Kaboose juhendite seast. Kuidas kasutatud kohvipuru veel korra kasutada. Lisaks läheb vaja sutsu kohvi, jahu ja soola. Ja siis saadki “fosiilid” Ohwell. Ma ei tea mis keemia seal käib ja kuidas või kas see asi üldse käib, aga mingised mittesöödavad küpsised peaksid lõpuks valmis saama. Mida võib siis riputada kuskile või midagi. Mu jaoks kole keeruline, las mõni laps katsetab ära.

Kui tumbaprojektist jäi oksajuppe alles, siis võib neist rõhutavad naelu ehk puupäiseid knopkasid teha. Kui oksi pole, siis võib sügisest alles jäänud kastaneid ka kasutada. Või midaiganes üleliigset.

Juhendi annab Design*Sponge