Võiks võtta mõned joogid ja siis hängima minna. Nii saabki lihsaim riputusaas valmis.

Make:Project via craftwerk.ee

Kaugelt-kaugelt Hungarimaalt tuli posti kasti pärimine reklaamplagude kohta. Nende kohta mis tänavatel ripuvad ja kus meile midagi suurelt pähe määritakse. PVC kattega polüester peaks see olema. Hungari kasutatakse igal aastal umbes 500 000 ruutmeetrit seda kangast. Üleval olla saab ta tavaliselt ainult mõned kuud, kuigi kestaks ilmselt aastaid. Ja mingit mõistlikku ümbertöötlemisviisi pole leitud. Ökode jutu järgi on PVC ehk polüvinüülkloriid ise juba üks kahtlane materjal, aga need ained mis ta nõnda pehmeks ja painduvaks muudavad, teevad asja veel keerulisemaks.

Kuidas meil Eestis on? Päris palju ilmselt ripub seda kraami. Poliitnäod said ju nii napilt laiutada trossidel. Mis neist edasi sai? No seda ma tean, et mõned teevad kotte ja muid kandevahendeid. Kasvõi kunagi mainitud Grenius. See on ilmselt pisku? Aga oskab keegi mõnd mastaapsemat vastust anda? Pakendiringlusesse ei saada ju?

Jah, hoopis Sidur. Vadim Sidur. Nimi nimeks, aga lahedaid kujusid tegi ta teisigi. Ja mitte ainult solgitorudest, päris skulptuure ikka ka. Võimalik, et tegu oli geeniusega, ega ta muidu poleks N.Liidus põlu all olnud.

Selle tõsise kestvuskauba kohta polegi midagi kommenteerida. Loota, et lumesahk ära ei vii ainult.

Siit

Yuri Suzuki lõikas vinüülid ilusasti ribadeks ja pani justkui mänguraudteena jälle kokku. Ja radadel sõidab väike rongike ja mängib ette mis talt kõhu alt läbi jookseb. Päris, noh, ulmeline mõte. Nagu videost näha, siis teeb häält ka. Kuid masina võiks vähe aeglasemalt jooksma panna, siis saaks aru ka mis muss tuleb. Kuigi neil hetkedel kui ta lugusid tagurpidi mängib vist niikunii suurt aru ei saa.

Seekord tegin malmist laualambi mis mitte teragi keevitamist ei tahtnud. Ühe untsus veepumba küljest võtsin tükikese väärt metalli ära, kruvisin sokli külge ja saigi. Robustne küll, aga siiski nii peen asi, et oma multifunktsionaalsuses kannatab ka lakke või seinale kruvida.