Täiesti juhuslikult ELFA tehnikafoorumis ringi surfates kohtasin sellist prügikasti. Otsisin tegelt infot elektroonika komponentide kohta. Noh. CRT-kuvar saab õhukese ekraani ees jälle ühe pluspunkti. Sinna lihtsalt mahub rohkem kolu. Sest ega prügikast pole see koht kuhu prahti panna. Mul pole küll nii kaasaegne prügikast kui see, aga igatahes hoian seal igast kraami mida võiks ehk vaja minna. Hetkel on üks pooleliolev puust kauss, teleobejektiiv ja kõige peal fotokas – et oleks käepärast võtta.

Või siis üks mehine pliiatsihoidja. Kui rahvuslikke stereotüüpe süvendada, siis võib seda asja nimetada ka Rumeenia naissportlase karvaseks rinnaks. Aga ei pea loomulikult. Igatahes, Liisalotte tegi selle Uuskasutuskeskusest leitud kipskujust ja visplitest.

Jaa, pealtnäha on see küll üks tavaline kott, aga saladus on see, et sisu on tehtud koeratoidu pakendist. Ma ei tea kuidas koerad sellesse võiksid suhtuda kui kasutada turbakotte. Õpetus: BikeHacks.com

Et alanud lugemisaastal vähekenegi asjakohasem välja näha, tuleks üht raamatut pidevalt kaasas kanda ja seda avalikus kohas sirvida. Väga väärikas. No nende justkui vanade raamatute kaante vahele on tegelikult peidetud õuntel töötavad rüperaalid. Võib ise mõne raamatu puruks kiskuda (siis saab lehtedest makulatuuri näiteks) ja raali seest porri vahtida. BookBook müüb juba valmis tehtuid ka. 80 taala.

Rootslased on kõvad tantsukunnid. Seda tõestab TAF arhitektuuribüroo leiutus. Lisaks sellele. Põrandad peavad ka kõvad olema. Partneri varvastest rääkimata.

Color By Numbers tegelased on oma vanadest legodest rahakotid teinud. Sobib näiteks grupile arhitektidele. Kui omavahel praalimiseks läheb, saab need jälle lahti võtta ja miskise mudeli teha. Ma tahaks sellist rahakotti mida vastavalt finantsseisule saab suuremaks või väiksemaks ehitada.

Täh, Mart.

See hull kell on küll lausa ehitatudki äratama ja pole kunagi ühtegi kokteili kokku seganud, aga oleks ikka vinge küll kui hommik sihukese madistamisega pihta hakkab. Ma eelistaks äratajaks tegelikult mingit võimast espressomasinat. Nii hääle kui kui ka selle mürsitamise tagajärjel tekkiva produkti pärast. Põhimõtteliselt saaks igast masinast ärataja teha kui ta läbi taimeri seina lükata.

Üks parimaid ökdisaini blogisid on seekord leidnud üles igavesti lahedad kohvrid. Kuigi ma olen alati seljakotiga reisil käinud, siis saan aru ka kohvri võludest. Kraami on lihtsam pakkida ja kiirem leida ning võileibadel on väiksem tõenäosus lömmi minna. Ja ratastega kohvril on see käe otsas vedamise jama ka väiksem. Nojaa, kuigi mõnikord pole ratastest kasu. Siis on ikaldus.

No mingi imelik tagasihoidlikkus on kuidagi vahepeal külge hakanud. Selle vinüülkausi tegin juba oktoobris ja siin polegi hõisanud, et oikuitubli ma olen. Sirelist jalad all ja puha. Mõtlen, kas peaks sellele augule ka miskise täite ette mõtlema, siis oleks nagu kausilikum.

Eilsel Telliskivi kaltsuturul müüsin ühele fännile ka sellise. Lisaks sain lahti ühest vanast fotokast ja objektiivist, kahest reisijuhist, kolmest kleepekast, lodjaga postkaardist, pakist Laose kohvist, karvasest pardist, NY metrookaardist, vahukulbist, käevõrust, Singapuri ja Malaisia kupüüridest, Skype peakomplektist, SAS magamismaskist. Et plussi jäin, kuigi mitte eriti märkimisväärselt.

Lisa: Superuse.org kaudu avastasin, et Itaalia firma Mission to Art pakub taolisi kausikesi kõigest 30 euro eest. Nojaa, neil on ümbris väheke karbilikumaks tehtud. Ma piirdusin lihtsa kotiga.

No hämmastav, et ma pole seda varem kuulutanud, et olen juba tüki aega tagasi avastanud, et lusikatest-kahvlitega saab muud ka teha kui vatsa ümaramaks vormida. Neid lusikanagisi olen juba päris mitu tükki valmis väänanud. Tartu Taskusse viisin ka kaks tükki müüki. Juba kuu aega tagasi ilmus ühes naisteajakirjalikus naisteajakirjas isegi pilt ja õpetus selle kohta. Ilusa punase kaanega ajakiri.

Anne & Stiil, november 2009. Foto: Hele-Mai Alamaa