No mingi imelik tagasihoidlikkus on kuidagi vahepeal külge hakanud. Selle vinüülkausi tegin juba oktoobris ja siin polegi hõisanud, et oikuitubli ma olen. Sirelist jalad all ja puha. Mõtlen, kas peaks sellele augule ka miskise täite ette mõtlema, siis oleks nagu kausilikum.

Eilsel Telliskivi kaltsuturul müüsin ühele fännile ka sellise. Lisaks sain lahti ühest vanast fotokast ja objektiivist, kahest reisijuhist, kolmest kleepekast, lodjaga postkaardist, pakist Laose kohvist, karvasest pardist, NY metrookaardist, vahukulbist, käevõrust, Singapuri ja Malaisia kupüüridest, Skype peakomplektist, SAS magamismaskist. Et plussi jäin, kuigi mitte eriti märkimisväärselt.

Lisa: Superuse.org kaudu avastasin, et Itaalia firma Mission to Art pakub taolisi kausikesi kõigest 30 euro eest. Nojaa, neil on ümbris väheke karbilikumaks tehtud. Ma piirdusin lihtsa kotiga.

No hämmastav, et ma pole seda varem kuulutanud, et olen juba tüki aega tagasi avastanud, et lusikatest-kahvlitega saab muud ka teha kui vatsa ümaramaks vormida. Neid lusikanagisi olen juba päris mitu tükki valmis väänanud. Tartu Taskusse viisin ka kaks tükki müüki. Juba kuu aega tagasi ilmus ühes naisteajakirjalikus naisteajakirjas isegi pilt ja õpetus selle kohta. Ilusa punase kaanega ajakiri.

Anne & Stiil, november 2009. Foto: Hele-Mai Alamaa

Praegusel ajal on miskipärast väga popp lubada oma hambad varna riputada. See on tihti tühi jutt, sest kui varna pole, siis on seda raske teostada. Seepärast tulebki kõigepealt varn teha. Ja kuna hammaste puudumisel pole söögiriistu kah enam vaja, siis võiks nagi lusikatest teha. Või kahvlitest.

Kõigepealt tuleb võtta üks lauajupp mis saab nagi aluseks. Jupi saamiseks võib kiskuda oma mööbli küljest tükke või käia mõnda puuriita rüüstamas. Kuna tuleriidale määratud lauad on enamasti üsna karedad, siis tuleks asja natuke liivapaberiga siluda. Võib ka üle lakkida või värvida.

Edasi tuleb lusikad laiaks lüüa, auk sisse puurida, kruviga lauajupile külge keerata. Kui hinges pole vägivaldsust ega haamrit käepärast, siis tegelikult ei pea lusikaid lamedaks taguma, ja ega tegelikult ei pea ka auke puurima. Siis jäävad lusikad töökorda ja kui enam hambaid riputada ei taha, siis saab nendega taas suppi helpida. Augustamata lusika kasutamisel tuleb 3-4 kruvi võimalikult lusika lähedale sisse keerata, nii jääb asi paika. Lusika vars parasjagu ülespoole kõveraks keerata ja võibki riputada. Kõigepealt nagi seinale ja siis kraam nakki.

Nagi tegemiseks on parem kasutada tugevaid lusikaid, sest need kannatavad riputamise vaeva paremini välja. Seetõttu on ka lühemad lusikad eelistatud, sest pikematest saab liiga pika konksu ja võib tekkida kiustatus sinna kandevõimet ületavaid koormaid laadida.

Ökomessil aega täites lihvisin mõned männi ja sireli oksad siidkleidisiledaks. No ja nii saidki okstest raudsete konkskäppadega puud.

Kui kord lambiehituspilguga mööda tuba käisin, siis nägin, et riiv on ju lausa loodud valgust suunama ja hajutama. Ühtegi toimivat köögiriista ei raatsinud siis selle reinkarnatsiooni tarbeks ohverdada, aga õnneks sain mõni aeg hiljem ühe kulunud eksmplari. No ja nii riivlamp valmiski. Lausa rahvavalgustajaks loodud.

Ega ei ole paremat moodust alustamaks nädalat, kui rääkida endast. No näiteks, et sellise laterna ehk küünlavarju tegin. Kahest õllepurgist neetisin kokku ja augud torkasin kah sisse. Käib küll. Ja sel aastal ärge rohkem mingisest vanast sünnipäevast rääkige.

Noh, selle paberihoidja idee on küll terevenisti kuskilt internetist laenatud, aga koostisosad pärinevad oma sahtlist. Tegin kaks tükki sellised. Kui mõlemad kokku võtta ja lahku küüa, siis on diskettidel terve Windows 3.1 peal olemas. Et sobiks vistavihkajatele närvide rahustamiseks.

Täiesti juhuslikult, aga väga sobival hetkel, leidsin selle pildi. See on mu esimene ökodisain lambikuppel mille tegin ligi 5 aastat tagasi Tolstoi tänaval elades. Ajalehest keerasin koonused ja liimisin üksteise külge, pärast värvisin kupatuse valgeks. Väidetavalt oli kuppel ilmutanud süttimise tunnuseid ja seepärast võtsid hilisemad elanikud selle alla. Eks kõik on kaduv. Ja parem kui maja kestab kauem kui sisustus.

Nii. Nüüd on 100 postitust siia plogisse tehtud.

Olen oma plaanide ja jooniste kaustast hakanud vaikselt asju ellu viima. No näiteks see diivanilaud sai just valmis. Algmaterjaliks kaubaalus (olgu kiidetud geenius kes sellised asjad välja mõttes) ja tõukeratas ning natuke vana riidekappi ka. Nüüd sõidan teisega mööda tuba ringi. No eriti tegelt ei sõida, sest tuba kole kitsas. Eile hommikul lükkasingi lauakese verandale ning sain võikud ja latte päikesepaiste ja linnulaulu saatel manustatud.

No ette ta jääb siiki mulle natuke. Seepärast on seegi ökodisain müügiks.

Tegin oma ülemöblitseeritud tuppa vajaliku lisa. Oksaraag vedeles niisama õuepeal ja ämber jäi kah pidevalt jalgu. Aga nüüd on olemas põrandalamp mille valgel saab raamatut lugeda. Pange saab sealt iga kell pealt võtta ja asendada plastämbriga. Siis on selline mahe intiimvalgusti. Eriti mahedaks läheb asi muidugi siis kui plast sulama peaks hakkama.

No näiteks juhtub, et kesküttesüsteemi paisupaak läheb natuke katki. Siis on rohenäpu rõõm suur. Lõikab paagi ribadeks ja saab sellest mitu lillepotti. Sisse istutab rukola.