Sel nädalal on tisainimine käinud lausa neljal käel. Lisaks on töökojas veel neli silma, kes kõike jälgivad ja salvestavad. Niisama mölutada ei saagi. Seetõttu on mõndagi tehtud ka saanud. Esiteks üks juba ammu pooleli olnud valgusti. Mini Visu + aprikoosikonserv ja toas on jälle valge. Vot nii ma elangi suusatamisele kaasa. Telekast vaatamine oleks juba liiga suur koormus.

Novat. Vahel on vaja minna kuskile toast välja ja seal tekkib jälle tahtmine süüa. Midagi sooja. Oletame, et restorani pole lähedal. Isegi Eestis on selliseid kohti olemas. Siis on kõikse odavam võimalus toit soojaks saada lõkke peal. Kui oletada, et seda ei saa teha, siis on olemas igasugused põletid mida müüakse matkapoes. Urr, mõned neist on ikka hirmkallid. Aga näiteks piiritusepõleti võib ise teha. Selleks on vaja kaht alumiiniumpurki. Need võib ise tühjendada. Topletrõõm. No ja nii kerget pliiti ei tee ükski überfirma. Miinukseks on see, et piirtuse peab ikka kuskilt hankima ja kaasas tassima. Tehnilist piiritust müüakse keemia- ja ehituspoodides.

Pildil paremal on selline keerulisem, topletseintega. Point peaks olema see, et kuumenedes tekib seal vahel rõhk, mis siis pressib piirtusegaasid düüsidest välja ja tuleb ummbe hää leek. No mul ei õnnestunud. Ilmselt polnud piisavalt tihe. Vaskul on lihtsam. Kaks purgipõhja lihtsalt kokku pandud, augud sees. Sutsuke klaasvatti ka sees. Mudu võib leegi sisse võtta ja hooga jälle välja lüüa. Täitmisava võiks olla suurem, väikesest tüütu nõristada. Kui värk põleb, siis tuleks see mündiga kinni katta, muidu tekib liiga suur ja raiskav leek. Eespool on sama asja väiksem versioon, aga see on liiga väike ja ei mahuta nii palju piirtust, et tass vett keema ajada. Ja põlevasse põletise ei soovita ühelgi mittepüromaanil kütet juurde valada.

Siin on näha kuidas vaskpoolne vant lund sulatab. Ja sulatab ära ka. Kuigi vähe soojema ilmaga annab parema tulemuse. Aga ta vähemalt töötab. Mida ei saa öelda odavama gaasi kohta. Piirtust jagub umbes 10 minutiks mis on piisav, et kruus vett keema ajada. Juhul kui tuult pole eriti muidugi. Säärasel juhul peaks mingi ekraan ka olema. Vant ise on augulise konservikarbi sees. See täidab nii kruusi aluse kui süütepanni kui ka tuulekaitse rolli. Süütepanni on selleks vaja, et põleti läheks kiiremini kuumaks. Ja kuum peab ta olema seepärast, et tekiksid aurud. Ja aur põleb võimsamalt. Elementaarne.

Vahi, kui pikk jutt sai! A ega ma sellegipoolest midagi ära ei rääkinud. Seepärast lugege igasugusetest ränduri kuumamasinatest lisa Zenstoves.net portaalist.

Juba eelmisel aastal tegin sellise veinihoidiku. Päris ulme. Seisab ja ei kuku pikali kui just ei tõuka. Tegelt tegin mitu tükki. Lausa ekperimentaaltehase avasin. Erinevaid pikkuseid, nurki ja materjale lõikusin nii et nina märg. Üldiselt selgus, et lühemad on stabiilsemad. Pikemad aga näevad ekstreemsemad välja. Pildilolev on üsna pikk. Valmistatud liimpuidust, mis ukse tegemisel üle jäänud. Ühed arvavad, et on lepp, teised väidavad, et tegu suisa pöögiga. Eitea, raske ta igatahes on. Lihvitud ja linaõliga immutatud. Üks Hiinast pärit kaubaalus oli mul ka lõhkuda. Sealt pärinev puit oli veel kummalisem. Hästi kerge, aga lõikamisel vaigulõhnaline. Eksootiline värk, seega.

P.S. Absoluutselt ei kutsu üles joomarlusele. Vastupidi. Ja tõepoolest, see hoidik pidurdab konsumeerimist. Sest kui pudelist juba miskit on ära joodud, siis ei seisa see ilus asi püsti enam. Kurvem lugu on siis kui pudel selle kiigega juba algusest peale ei sobi. Siis vist pole muud kui Eesti esimeseks!

Novotsiis. Saagu uuel palju uusi asju vanast tehtud! Kasvõi klaviatuurist magneteid või midagi muud triviaalset. Peaasi, et mitte midagi ei kasutaks oma algsel otstarbel.

Ajasin veinipudelisse kuuseküünlad. Kuuske mul ju niikunii pole. Novot. Aga need on head küünlad. 40 LED pirni. Ei lähe kuumaks (vastupidiselt sellele) ega midagi ja tarbivad kõigest 3 vatti energiat. Eee.. mis teeb siis umbes seda välja, et kui terve ööpäeva lasta neil öökapil sirada, siis elektri arvele läheb 10 senti otsa. Võlujook ju suisa. Joo mind.

No mingi imelik tagasihoidlikkus on kuidagi vahepeal külge hakanud. Selle vinüülkausi tegin juba oktoobris ja siin polegi hõisanud, et oikuitubli ma olen. Sirelist jalad all ja puha. Mõtlen, kas peaks sellele augule ka miskise täite ette mõtlema, siis oleks nagu kausilikum.

Eilsel Telliskivi kaltsuturul müüsin ühele fännile ka sellise. Lisaks sain lahti ühest vanast fotokast ja objektiivist, kahest reisijuhist, kolmest kleepekast, lodjaga postkaardist, pakist Laose kohvist, karvasest pardist, NY metrookaardist, vahukulbist, käevõrust, Singapuri ja Malaisia kupüüridest, Skype peakomplektist, SAS magamismaskist. Et plussi jäin, kuigi mitte eriti märkimisväärselt.

Lisa: Superuse.org kaudu avastasin, et Itaalia firma Mission to Art pakub taolisi kausikesi kõigest 30 euro eest. Nojaa, neil on ümbris väheke karbilikumaks tehtud. Ma piirdusin lihtsa kotiga.

No hämmastav, et ma pole seda varem kuulutanud, et olen juba tüki aega tagasi avastanud, et lusikatest-kahvlitega saab muud ka teha kui vatsa ümaramaks vormida. Neid lusikanagisi olen juba päris mitu tükki valmis väänanud. Tartu Taskusse viisin ka kaks tükki müüki. Juba kuu aega tagasi ilmus ühes naisteajakirjalikus naisteajakirjas isegi pilt ja õpetus selle kohta. Ilusa punase kaanega ajakiri.

Anne & Stiil, november 2009. Foto: Hele-Mai Alamaa

Praegusel ajal on miskipärast väga popp lubada oma hambad varna riputada. See on tihti tühi jutt, sest kui varna pole, siis on seda raske teostada. Seepärast tulebki kõigepealt varn teha. Ja kuna hammaste puudumisel pole söögiriistu kah enam vaja, siis võiks nagi lusikatest teha. Või kahvlitest.

Kõigepealt tuleb võtta üks lauajupp mis saab nagi aluseks. Jupi saamiseks võib kiskuda oma mööbli küljest tükke või käia mõnda puuriita rüüstamas. Kuna tuleriidale määratud lauad on enamasti üsna karedad, siis tuleks asja natuke liivapaberiga siluda. Võib ka üle lakkida või värvida.

Edasi tuleb lusikad laiaks lüüa, auk sisse puurida, kruviga lauajupile külge keerata. Kui hinges pole vägivaldsust ega haamrit käepärast, siis tegelikult ei pea lusikaid lamedaks taguma, ja ega tegelikult ei pea ka auke puurima. Siis jäävad lusikad töökorda ja kui enam hambaid riputada ei taha, siis saab nendega taas suppi helpida. Augustamata lusika kasutamisel tuleb 3-4 kruvi võimalikult lusika lähedale sisse keerata, nii jääb asi paika. Lusika vars parasjagu ülespoole kõveraks keerata ja võibki riputada. Kõigepealt nagi seinale ja siis kraam nakki.

Nagi tegemiseks on parem kasutada tugevaid lusikaid, sest need kannatavad riputamise vaeva paremini välja. Seetõttu on ka lühemad lusikad eelistatud, sest pikematest saab liiga pika konksu ja võib tekkida kiustatus sinna kandevõimet ületavaid koormaid laadida.

Ökomessil aega täites lihvisin mõned männi ja sireli oksad siidkleidisiledaks. No ja nii saidki okstest raudsete konkskäppadega puud.

Kui kord lambiehituspilguga mööda tuba käisin, siis nägin, et riiv on ju lausa loodud valgust suunama ja hajutama. Ühtegi toimivat köögiriista ei raatsinud siis selle reinkarnatsiooni tarbeks ohverdada, aga õnneks sain mõni aeg hiljem ühe kulunud eksmplari. No ja nii riivlamp valmiski. Lausa rahvavalgustajaks loodud.

Ega ei ole paremat moodust alustamaks nädalat, kui rääkida endast. No näiteks, et sellise laterna ehk küünlavarju tegin. Kahest õllepurgist neetisin kokku ja augud torkasin kah sisse. Käib küll. Ja sel aastal ärge rohkem mingisest vanast sünnipäevast rääkige.