Noh, selle paberihoidja idee on küll terevenisti kuskilt internetist laenatud, aga koostisosad pärinevad oma sahtlist. Tegin kaks tükki sellised. Kui mõlemad kokku võtta ja lahku küüa, siis on diskettidel terve Windows 3.1 peal olemas. Et sobiks vistavihkajatele närvide rahustamiseks.

Täiesti juhuslikult, aga väga sobival hetkel, leidsin selle pildi. See on mu esimene ökodisain lambikuppel mille tegin ligi 5 aastat tagasi Tolstoi tänaval elades. Ajalehest keerasin koonused ja liimisin üksteise külge, pärast värvisin kupatuse valgeks. Väidetavalt oli kuppel ilmutanud süttimise tunnuseid ja seepärast võtsid hilisemad elanikud selle alla. Eks kõik on kaduv. Ja parem kui maja kestab kauem kui sisustus.

Nii. Nüüd on 100 postitust siia plogisse tehtud.

Novaat, selline lugu ilmus uue naisteajakirja Anne&Stiil “tee ise” rubriigis. No päris ilusasti kukkus välja. Lallala. Mina olen rahul. Järgmise kuu pilt ja õpetus on kah juba valmis ning toimetusse ära saadetud. No ses mõttes ikka hea utsitus. Muidu ei viitsiks fotokat väga välja võtta, veel vähem enne klõpsutamist natuke mõtelda, et mida ja kuda.

Lisa: Tee ise lambipirnist helklev vaas

Modernses kodus ei pruugi klassikalist läbipõlenud pirni ehk hõõglampi leidudagi, aga heal naabritädil on kindlasti midagi alles, küsi julgelt. Vaasi valmistamiseks läheb lisaks lambipirnile vaja näpitsaid ja kruvikeerajat, kaitseprille ja kindaid, kaunistuseks lilleõit. Kindlasti ei tohi kasutada säästupirni, sel on elavhõbe sees, mis võib mööda põrandat laiali joosta.

Tee nii: pirni otsas asuv metallist kontakt ehk jublakas keera näpitsatega küljest. Seejärel eemaldada must klaasitaoline isolatsioon. Ettevaatlikkus ei tee paha, sest sealt tekivad teravad killud. Kui kõik see kraam on teelt koristatud, tuleb sisemine klaastoru puruks lüüa. Selleks võib kasutada kruvikeerajat või sukavarrast. Toksimisel ei maksa väga rabistada, võib varda kogu pirnist läbi lüüa. Natuke pirni sees ringi sobrada ja klaasipuru ning traadijupid välja kallata, vaas ongi põhimõtteliselt valmis. Kui juhtub olema pirnikujuline pirn, siis paraja sortsu veega seisab vaasike ise püsti nagu jonnipunn. Lilled tahavad ju ka vahel puhata, mängida ja kiikuda. Õunakujulise pirni puhul tuleb mingi tugi abiks mõelda. Kas liimida jalakesed tagumiku alla, teha puust, savist või muust käepärasest alus või kogu kupatus hoopis lae poole riputada. Lilleke sisse ja ongi iludus valmis.

Olen oma plaanide ja jooniste kaustast hakanud vaikselt asju ellu viima. No näiteks see diivanilaud sai just valmis. Algmaterjaliks kaubaalus (olgu kiidetud geenius kes sellised asjad välja mõttes) ja tõukeratas ning natuke vana riidekappi ka. Nüüd sõidan teisega mööda tuba ringi. No eriti tegelt ei sõida, sest tuba kole kitsas. Eile hommikul lükkasingi lauakese verandale ning sain võikud ja latte päikesepaiste ja linnulaulu saatel manustatud.

No ette ta jääb siiki mulle natuke. Seepärast on seegi ökodisain müügiks.

Tegin oma ülemöblitseeritud tuppa vajaliku lisa. Oksaraag vedeles niisama õuepeal ja ämber jäi kah pidevalt jalgu. Aga nüüd on olemas põrandalamp mille valgel saab raamatut lugeda. Pange saab sealt iga kell pealt võtta ja asendada plastämbriga. Siis on selline mahe intiimvalgusti. Eriti mahedaks läheb asi muidugi siis kui plast sulama peaks hakkama.

No näiteks juhtub, et kesküttesüsteemi paisupaak läheb natuke katki. Siis on rohenäpu rõõm suur. Lõikab paagi ribadeks ja saab sellest mitu lillepotti. Sisse istutab rukola.

Igast asjast saab lambikupli teha, aga kookose koor oleks selleks nagu lausa loodud. Sobib kenasti babusest rannaonni.

No ei saa mina valgustimaaniast kuidagi üle. Novot. Ja selle laualambiga olen suisa enam-vähem rahul. Üks juba nõutas siin endale, aga ega eriti ei tahaks anda küll. Jalaks vesipiip mille ühed maailmarändajad Dubaist tõid. A ma pole suurem piibutaja, ja seega ohverdasin tossumasina parema tuleviku jaoks. Kui aga valgust enam vaja pole, siis saab piibuks tagasi degradeerida, tuleb ainult üks mutter lahti keerata ja juhe ihust tõmmata. Kupliks lasua fenomenaalne a l u m i i n i u m i s t keeksivorm.

Kui külmarohu pudel tühjaks saab, siis kärab ta romantikalambina veel küll. Kraadidega kraami asemel tuleb see täita pisut rikki läinud kuuselampidega ja saabki poolhämarat valgust nautides jõuluvana ootama asuda. Selleks on igati paras hetk kätte jõudnud. Vot. Tugevama närvikavaga inimesed võivad lambid pudeliski vilkuma jätta, aga mina amputeerisin neilt aju välja. Igaks juhuks.

Või siis Apelsin või keegi kolmas. Igatahes. Natuke nikerdasin ja sellise lambivarju voltisin niisama seisvast plaadist. Gramofooni pole kunagi olnud ja parem ikka kui mittemidagi. Enam ei seisa, ripub hoopis. Rõõmsalt.