Noh, mõni ehk pole veel aru saanud kuidas üks sirge plaat kõveraks väänata. Panen siis siin varem näitamata juhendi üles. Ilmus see juba 2010. aasta jaanuari Anne&Stiilis. Aktuaalsus on püsiv, kuidagi. Näib, et varsti hakkan ma oma blogi ka taaskasutama.
Flynt soovitab fesibuugis üht lahedat videot vaadata. Ja see soovitus on hea. Lisaks pildil nähtavala veinipudeli ja paberilehe sümbioosile saab sellest inspiratsiooni valgustite, nagide ja lauakeste valmistamiseks. Väga kiirelt ja käepäraste vahenditega. Poole päevaga saab terve korteri tuunitud.
No hämmastav, et ma pole seda varem kuulutanud, et olen juba tüki aega tagasi avastanud, et lusikatest-kahvlitega saab muud ka teha kui vatsa ümaramaks vormida. Neid lusikanagisi olen juba päris mitu tükki valmis väänanud. Tartu Taskusse viisin ka kaks tükki müüki. Juba kuu aega tagasi ilmus ühes naisteajakirjalikus naisteajakirjas isegi pilt ja õpetus selle kohta. Ilusa punase kaanega ajakiri.
Anne & Stiil, november 2009. Foto: Hele-Mai Alamaa
Praegusel ajal on miskipärast väga popp lubada oma hambad varna riputada. See on tihti tühi jutt, sest kui varna pole, siis on seda raske teostada. Seepärast tulebki kõigepealt varn teha. Ja kuna hammaste puudumisel pole söögiriistu kah enam vaja, siis võiks nagi lusikatest teha. Või kahvlitest.
Kõigepealt tuleb võtta üks lauajupp mis saab nagi aluseks. Jupi saamiseks võib kiskuda oma mööbli küljest tükke või käia mõnda puuriita rüüstamas. Kuna tuleriidale määratud lauad on enamasti üsna karedad, siis tuleks asja natuke liivapaberiga siluda. Võib ka üle lakkida või värvida.
Edasi tuleb lusikad laiaks lüüa, auk sisse puurida, kruviga lauajupile külge keerata. Kui hinges pole vägivaldsust ega haamrit käepärast, siis tegelikult ei pea lusikaid lamedaks taguma, ja ega tegelikult ei pea ka auke puurima. Siis jäävad lusikad töökorda ja kui enam hambaid riputada ei taha, siis saab nendega taas suppi helpida. Augustamata lusika kasutamisel tuleb 3-4 kruvi võimalikult lusika lähedale sisse keerata, nii jääb asi paika. Lusika vars parasjagu ülespoole kõveraks keerata ja võibki riputada. Kõigepealt nagi seinale ja siis kraam nakki.
Nagi tegemiseks on parem kasutada tugevaid lusikaid, sest need kannatavad riputamise vaeva paremini välja. Seetõttu on ka lühemad lusikad eelistatud, sest pikematest saab liiga pika konksu ja võib tekkida kiustatus sinna kandevõimet ületavaid koormaid laadida.
Novaat, selline lugu ilmus uue naisteajakirja Anne&Stiil “tee ise” rubriigis. No päris ilusasti kukkus välja. Lallala. Mina olen rahul. Järgmise kuu pilt ja õpetus on kah juba valmis ning toimetusse ära saadetud. No ses mõttes ikka hea utsitus. Muidu ei viitsiks fotokat väga välja võtta, veel vähem enne klõpsutamist natuke mõtelda, et mida ja kuda.
Lisa: Tee ise lambipirnist helklev vaas
Modernses kodus ei pruugi klassikalist läbipõlenud pirni ehk hõõglampi leidudagi, aga heal naabritädil on kindlasti midagi alles, küsi julgelt. Vaasi valmistamiseks läheb lisaks lambipirnile vaja näpitsaid ja kruvikeerajat, kaitseprille ja kindaid, kaunistuseks lilleõit. Kindlasti ei tohi kasutada säästupirni, sel on elavhõbe sees, mis võib mööda põrandat laiali joosta.
Tee nii: pirni otsas asuv metallist kontakt ehk jublakas keera näpitsatega küljest. Seejärel eemaldada must klaasitaoline isolatsioon. Ettevaatlikkus ei tee paha, sest sealt tekivad teravad killud. Kui kõik see kraam on teelt koristatud, tuleb sisemine klaastoru puruks lüüa. Selleks võib kasutada kruvikeerajat või sukavarrast. Toksimisel ei maksa väga rabistada, võib varda kogu pirnist läbi lüüa. Natuke pirni sees ringi sobrada ja klaasipuru ning traadijupid välja kallata, vaas ongi põhimõtteliselt valmis. Kui juhtub olema pirnikujuline pirn, siis paraja sortsu veega seisab vaasike ise püsti nagu jonnipunn. Lilled tahavad ju ka vahel puhata, mängida ja kiikuda. Õunakujulise pirni puhul tuleb mingi tugi abiks mõelda. Kas liimida jalakesed tagumiku alla, teha puust, savist või muust käepärasest alus või kogu kupatus hoopis lae poole riputada. Lilleke sisse ja ongi iludus valmis.
