Kui Eesti naine midagi teeb, siis ikka põhjalikult. Võtame näiteks P6rgukizi. Ta on juba terve mäe kohvipakke kokku õmmelnud ja 29 kotti valmis saanud. Tase! Usinast õmblemisest enam paneb aga imestama see kohviarmastus. Mingi mitu liitrit peab ikka päevas ära jooma, et selline tööstus püsti panna.

Tehnoloogiablogist kahvel.ee leidsin sellise toreda tegin-selle-ise loo kuidas puuhalust sai iPhone’i dokk. Ega seal mingit salatehnoloogiat pole ega kurja patenti isetegemist takistamas. Seega tehke järele.

Ega ei ole paremat moodust alustamaks nädalat, kui rääkida endast. No näiteks, et sellise laterna ehk küünlavarju tegin. Kahest õllepurgist neetisin kokku ja augud torkasin kah sisse. Käib küll. Ja sel aastal ärge rohkem mingisest vanast sünnipäevast rääkige.

Oli meil siin Tallinnas Disainiöö. Käisin korra läbi. Kõige suurem näitus oli “Disaini Elevaator“, mis oli üles seatud Rotermanni kvartali elevaatorisse. See on igavesti suur maja. Nii umbes 5-kordse maja kõrgune. Näitus oli ainult maapinnal. Kõrgemal oleks ohtlik olnud ka. Kohati oli kautuseni vaba vaade ja sooja see maja eriti ei pea. Aga tore oli ka. Ikka mõnus sellistes vanades tööstushoonetes kolada. No natukenegi. Ja natuke oli seal veel jahulõhna tunda. Kõrvale nuusutasin igast disaini. Ökomatest asjadest tegin pilti ka. Siin nad on.

Ville Jehe valgusti “Fence Light”
Sander Samueli valgusti “Naguuus”
Mihkel Güssoni valgusti “Laine Papp”
Margus Soonvaldi mööblikomplekt “Bon Voyage”
Krista Leesi istmed “Netwheels”
Egert Uibo valgusti “Torn”

Ahti Lille ja Ako Laugametsa valgusti “Drawer Light”

Tisainiplogi (jah, plogi, sest see on nagu rohkem eestikeelne blogi) kirjasaatja Virx kirjutab, et tal läks vaja uut WC-paberi hoidjat (ma ei tea mis ta vanaga tegi). Siis ta soras natuke vanaraua hunnikus ja meisterdas sellise asja. Ja paistab, et tugev asi. Kannatab kaua.

Talikas käis külas. Kaamera oli kaasas. Tegi sellise pildi. See ei ole UFO. Hoopis istutuspottidest lambikuppel. Alt vaadates.

Surmatähe disainer ja autor Holmps:

Need potid olid mul juba aastaid silme ees ja näpu vahel virvendanud ja pirn oli ka juba mõnda aega laes täiesti alasti, kuni sattusin paar aastat tagasi Brasiilia onkli Nido Campolongo peale, kes on niidipoolide kokkuliimimise peale juba vana spets. Edasi ei olnud vaja enam eriti palju oma peaga mõelda…

Voh. Seda kuidas härra Campolongo ennast kiidab saab näha sellest videost.

P.S. Räägitakse, et istutuspottide ja Kunstiakadeemia söökla hakkšnitslite valmistamisel on kasutatud ühte ja sama toormaterjali.

Ülemaailmne meistersukelduja Juno on turule tulnud turvavöökottide seeriaga “Kandevõime 3 ja pool tonni”. Ülikõva.

Tehtud mõeldud – turvavööd olemas, niit-nõel ka, oskusi ja vaba aega lademetes. Esimene kott on selline testversioon nagu ikka. Uus tuleb juba tüki maad uhkem. Kohe varsti saab valmis eksklusiivne uus rahakott ja kuulikindel kest läpakale. Eks näis, kas suudab ära kanda 3 ja pool tonni eurot, ruupiat, grivnat või somi.

Edgar on igavesti vahva valgusti valmis treinud. Vanast televiisorist.

Eelmisel suvel sai selline asi valmis nikerdatud. Asub ta maal sauna eesruumis ja täidab pimedamal ajal seinalambi funktsioone ning sisselülitamine käib loomilikult orignaallülititest. Kui selline asi uuesti teha, siis parandaks kuidagi valgust. Aga vähemalt 2 vana televiisorit on mul maal veel, nii et võimalusi on. Kineskoobi tegin katki nii nagu saab pudeleidki: nöör, süütevedelik ja külm vesi.

Täiesti juhuslikult, aga väga sobival hetkel, leidsin selle pildi. See on mu esimene ökodisain lambikuppel mille tegin ligi 5 aastat tagasi Tolstoi tänaval elades. Ajalehest keerasin koonused ja liimisin üksteise külge, pärast värvisin kupatuse valgeks. Väidetavalt oli kuppel ilmutanud süttimise tunnuseid ja seepärast võtsid hilisemad elanikud selle alla. Eks kõik on kaduv. Ja parem kui maja kestab kauem kui sisustus.

Nii. Nüüd on 100 postitust siia plogisse tehtud.

Lauri Hirvesaar disainis kirjutusvahendite hoidja, mille valmistamiseks kasutatakse Harineri vaegnägijate tööd. Igasugune kirjutuslauakraam püsib paigal ligi 3 000 käsitsi paigaldatud harjase vahel. Vot. Kvaliteedi tagab 120 aastat harjategemiskogemust. Ostuga toetad Eesti pimedate tööd.

Kui sellest jääb väheks, siis järjekordne kirbuturg on avatud. Igal nädalavahetsuel peaks toimuma kolumüük Zellu Kultuuriruumis. Müümine maksab, ostmine ilmselt ka, vaadata saab niisama. Disaini-Imedemaa kutsub aga igasuguseid kuntsnikke ja disainereid oma kaupa suisa tasuta müüma. 3. oktoobril kell 12-20 ning 4.oktoobril kell 13-18 Viru Keskuses.