Igasuguseid ideid kuidas kokata nii, et seda ei peaks tegema nii nagu seda peaks tegema. Praeguste ilmadega saab ilmselt tavalise musta malmpanni õuele jättes sellel õige varsti muna praadima hakata. Hoiab elektrit kokku ja ei pea tuba veel soojemaks kütma..
John T. Unger teeb igasuguseid ümaraid grille ja lõkkealuseid. Selliseid kus leegid sees isegi kui tuled pole. Ses mõttes ikka hea kui lõke metsa jooksma ei pane. Kui on materjali käepärast, näiteks miski vana paak üle, siis jõuab selle veel homseks parajaks lõigata ja pidusse kaasa võtta.
Ja ärge siis väärtuslikku materjali lõkesse visake. Sellist millel veel tugevust nii palju sees, et saaks oma väge mõnes tarbeesemes edasi kanda. Lõke ei pea ju hullumaja suurune olema. Väike on ilus.
Geniaalsed leiutised on sageli lihtsad. Ja multifunktsionaalsed tööriistad suudavad kõike. No tõepoolest, raua temperatuuri saab kenasti sättida ja miks ta siis ei peaks kohvi tegema. Ma ei tea kas pliidiga saaks tiikida ka? Triikimine on OUT niikunii, täna on ju loomuliku ilu päev.
Kui lauahõbe kipub tuhmuma ja nagu ei tahagi süüa, siis on nugade-kahvlite tuunimiseks võimalik need katta polümeersaviga. No ja ongi nagu täitsa uued ja eriti hipid. Õpetuse leidsinCraftwerk.ee ökodisaini leheküljelt. Tehke või järele.
Lauahõbedast saab muudki väänata kui nagisid. No kooliajal tehti sööklas lihtsalt abstraktset kunsti, aga tänapäeval hindavad inimesed praktilisust ka. Noh, et kui kahvlid nii väänata, et neist saaks iPhone hoidja, siis on hea küll. Noh, tegelikult on ju nii, et ükspuha mis asi ka selle telefoni lähedale satub, siis ongi lahe kohe. Khm. iFork on muhe tegelane ka elektrooniliste eheteta.
Teeb ja müüb ForkedUpArt. 30 taala.
Novat. Vahel on vaja minna kuskile toast välja ja seal tekkib jälle tahtmine süüa. Midagi sooja. Oletame, et restorani pole lähedal. Isegi Eestis on selliseid kohti olemas. Siis on kõikse odavam võimalus toit soojaks saada lõkke peal. Kui oletada, et seda ei saa teha, siis on olemas igasugused põletid mida müüakse matkapoes. Urr, mõned neist on ikka hirmkallid. Aga näiteks piiritusepõleti võib ise teha. Selleks on vaja kaht alumiiniumpurki. Need võib ise tühjendada. Topletrõõm. No ja nii kerget pliiti ei tee ükski überfirma. Miinukseks on see, et piirtuse peab ikka kuskilt hankima ja kaasas tassima. Tehnilist piiritust müüakse keemia- ja ehituspoodides.
Pildil paremal on selline keerulisem, topletseintega. Point peaks olema see, et kuumenedes tekib seal vahel rõhk, mis siis pressib piirtusegaasid düüsidest välja ja tuleb ummbe hää leek. No mul ei õnnestunud. Ilmselt polnud piisavalt tihe. Vaskul on lihtsam. Kaks purgipõhja lihtsalt kokku pandud, augud sees. Sutsuke klaasvatti ka sees. Mudu võib leegi sisse võtta ja hooga jälle välja lüüa. Täitmisava võiks olla suurem, väikesest tüütu nõristada. Kui värk põleb, siis tuleks see mündiga kinni katta, muidu tekib liiga suur ja raiskav leek. Eespool on sama asja väiksem versioon, aga see on liiga väike ja ei mahuta nii palju piirtust, et tass vett keema ajada. Ja põlevasse põletise ei soovita ühelgi mittepüromaanil kütet juurde valada.
Siin on näha kuidas vaskpoolne vant lund sulatab. Ja sulatab ära ka. Kuigi vähe soojema ilmaga annab parema tulemuse. Aga ta vähemalt töötab. Mida ei saa öelda odavama gaasi kohta. Piirtust jagub umbes 10 minutiks mis on piisav, et kruus vett keema ajada. Juhul kui tuult pole eriti muidugi. Säärasel juhul peaks mingi ekraan ka olema. Vant ise on augulise konservikarbi sees. See täidab nii kruusi aluse kui süütepanni kui ka tuulekaitse rolli. Süütepanni on selleks vaja, et põleti läheks kiiremini kuumaks. Ja kuum peab ta olema seepärast, et tekiksid aurud. Ja aur põleb võimsamalt. Elementaarne.
Vahi, kui pikk jutt sai! A ega ma sellegipoolest midagi ära ei rääkinud. Seepärast lugege igasugusetest ränduri kuumamasinatest lisa Zenstoves.net portaalist.
Ollala, eestlaste seas leiab päris nutikaid getodisainereid. Selline suurde õllepurki villitud elektripliit on Soovis müügis. 800 krooni.
Eks tõstab tuju küll kui selline veine täis riiul laual kõrgub. Iseasi muidugi kui jätkusuutliku õnnevalemiga tegu on. Juba järgmisel päeval saabub tasumisaeg. Intressidega. Lisaks muidugi, et tegemisest võib suuremat naudingut saada kui tarbimisest. Mis kehtib nii veini kui riiulite kohta. Ostmine on liiga lihtne.
Sellise supiköögi mõtles välja siin blogis varemgi esinenud Maxime Ansiau. No ei tea kui praktiline selline käru tegelikkuses on, või kui kaua voolikud vett peavad, aga kuna köögi sisustamise mõtted peas vaikselt toksivad, siis on kõiksugused taolised asjad silma ka jäävad.
