Ehk kui enam naftat pole, siis saabub ilus aeg kui ringi sõidavad peened kaarikud ja tänavaid täidab hobusesõnnik.

Back to the Futurama

Mingise imelise õpetuse leidsin Kaboose juhendite seast. Kuidas kasutatud kohvipuru veel korra kasutada. Lisaks läheb vaja sutsu kohvi, jahu ja soola. Ja siis saadki “fosiilid” Ohwell. Ma ei tea mis keemia seal käib ja kuidas või kas see asi üldse käib, aga mingised mittesöödavad küpsised peaksid lõpuks valmis saama. Mida võib siis riputada kuskile või midagi. Mu jaoks kole keeruline, las mõni laps katsetab ära.

No ei oskagi kommenteerida. Õudne. Mis ongi vist eesmärk. Populatsioon ei kasva. Emiko Oye.

100 päeva on veel aega, siis toimub 100 kilomeetri pikkune Võhandu maraton. Seega paras hetk hakata paati otsima. Tegelikult, kui ehitada selline merekindel ökokajak, siis võib ehk sama päeva hommikul Tamula kaldal laeva valmis meisterdada. Iseasi kui kaugele muidugi jõuab. Maratoni videost on näha, et kui on hea aasta, siis saab ujuda kõvasti.

Kuna tundus, et päike hakkab paistma, otsustasin rabasse teda püüdma sõita. Väntasin vaikselt ringi. Imetlesin parte ja kobraste näritud puid. Päikest ei leidnud, aga jõe kaldal sattusin pürgihunnikutele. Millalgi viimase kuu jooksul tekkinud. Ühes oli koormatäis kändusid, pildiloleval põhiliselt ehitusjäätmed: penoplasti, jõuplaadi ja kaubaaluste tükid, natuke riideid, arvuti hiir, mõned ajakirjad, tühjad ehituskeemia purgid jms. Et keegi on maja ehitamas. Väga tubli. Lagastamisplatsist vaid 5 km eemal Pääsküla vanal prügilal asuv jäätmejaam võtab kõiki neid jäätmeid tasuta vastu, aga nemad veavad ikka metsa alla. Normaalne. Kogu see kraam võiks mõnel imelisel ööl nostalgiast tiivustatuna sitaratta magamistuppa lennata. Jõuluks koju. No unistada ju võib. Aga saaks nüüd kuskilt järelkäru, siis koristaks selle platsi ise ehk ära. Poolele kraamile leiaks mingit kasutust isegi. Et siis peaks äkki hoopis rõõmus olema, et inimesed nii lahkelt oma resursse jagavad?

Prügikunstnik Gabriel Dishaw mudis kokku sellised elektroketsid ning andis neile nimeks “Blazer Pentium 1.0″. Eino, väga ulmelised. Praktilist kasutusväärtust neil ilmselt siiski pole. Niisama pöörased.

Kusjuures see Singer võib olla rähn. Jep. Sama hästi võib velg olla teo koda, tolmuimeja saab inimeseks ning veelgi imelikumad metamorfoosid saavad tõeks. Tänu sellele, et Richard Graham teeb selliseid asju. Miks küll? Ise ta seletab seda väga lihtsalt:

Mainly my work is about seducing hot ladies, as they dig it big style.

Vaat siis selline õpetussõna poistele laupäeva õhtuks. Võib-olla toimib teistpidi ka. Proovige ja andke tulemustest teada.

Jajah, selle kleidi kallal saaks mitmesugust nalja kokku keerutada, aga oluline on see, et tehtud on ta traktori kummist ja maksab 139 eurot. Igasuguseid kummiseid kotte ja muid asju on Retube leheküljel veel hulgim näha. Khm, mitte segamini ajada Redtube’ga.

Selline Barbie-pott olevat Etsy’s 2100 dollariga müügis olnud. Enam pole, ju siis osteti ära. Via Craftster

Tänases Postimehes jutustab EL energiavolinik Andris Piebalgs hõõglampide surmast. Tapmisest õigemini. Saame teada, et “Alates septembrikuust on Euroopa Liidus keelatud 100-vatised ja võimsamad hõõglambipirnid ning tänu sellele kõrvaldatakse Euroopa turult järk-järgult energiakulukad lambid”. Novotnii. Kas uskuda tema argumente või mitte, otsustagu igaüks ise. Enne soovitan lugeda loo kommentaare ka – päris asjalikud on mõned. Ma esialgu hõõglampe välja viskama ei hakka. Ootan ära kuni LED pirnid muutuvad odavamaks/valgemaks, ja siis vast. Säästukate säästu ma eriti ei näe. Mugavus ja tervis maksavad ka midagi ja seda hõõglampide tekitatud sooja on mul ka suvel vaja. Vahel on ka juulikuus nii niiske toas, et küpsised muutuvad tagasi taignaks.

A kuidas te ka oma kodus ei toimetaks, siis läbi läinud hõõglambid ja pirnid võite mulle anda. Teen neist väikeseid vaasikesi. Ja muuseas, pildil alumine on oma elu lõpetanud 200 vatine pirn. Vaat, kus elukas.