EST: Kaunas tahtis endale väheke erilisemat jõulupuud ja juba kolm aastat on Jolanta Šmidtienė miski pulli välja mõelnud, aga sel aastal oli raha napilt. Hädaga sai siis vähe taarat korjatud ja sellest 13 meetrit puud ehitatud. Najah, kui 40000 pudelit on väheke. Aga sai umbes sama kuulus puu kui see Tallinna oma. Haha. Puust ja püstitamisest veel pilte.

ENG: For the past three years, Jolanta Šmidtienė has been designing the holiday décor for Kaunas. This year, the city was faced with an restrained budget. So they decided to collect some bottles to make this 13 metre tree. Some like 40 000 bottles. Not too much. Plastic tree got more famous than the real one we have in Tallinn. Well, ours toppled down two times.

More pictures here.

EST: Täna on üks eriline päev küll, sest pole just sage, et keegi nõnda palju jäätmeid suudab kokku kuhjata, et neist doktoritöö võiks saada. Nojaa, kes see muu kui Reet Aus, kes oma tööd “Trash to Trend – Upcycling in Fashion Design” juba paari tunni pärast kaitsema asub. Doktoritöö prügist, saate aru! Tuginedes akadeemilisele uurimistööle ja pikaajalisele disainerikogemusele töötas Reet Aus praktiliste näidete ning eksperimentide najal välja väärtustava taaskasutuse meetodist lähtuva disaini- ja tootmismudeli, mis võimaldab luua minimaalse keskkonnamõjuga moetooteid. Nojah siis. Rohkem infot ja töö ise EKA lehel.

ENG: Today is quite special day for trash science because Reet Aus is defending her PhD thesis “Trash to Trend – Upcycling in Fashion Design” in Estonian Acadamy of Arts. PhD in trash, thats insane and cool. You can downaload the thesis from here.

Jah, hoopis Sidur. Vadim Sidur. Nimi nimeks, aga lahedaid kujusid tegi ta teisigi. Ja mitte ainult solgitorudest, päris skulptuure ikka ka. Võimalik, et tegu oli geeniusega, ega ta muidu poleks N.Liidus põlu all olnud.

Yuri Suzuki lõikas vinüülid ilusasti ribadeks ja pani justkui mänguraudteena jälle kokku. Ja radadel sõidab väike rongike ja mängib ette mis talt kõhu alt läbi jookseb. Päris, noh, ulmeline mõte. Nagu videost näha, siis teeb häält ka. Kuid masina võiks vähe aeglasemalt jooksma panna, siis saaks aru ka mis muss tuleb. Kuigi neil hetkedel kui ta lugusid tagurpidi mängib vist niikunii suurt aru ei saa.

Ehk kui enam naftat pole, siis saabub ilus aeg kui ringi sõidavad peened kaarikud ja tänavaid täidab hobusesõnnik.

Back to the Futurama

Mingise imelise õpetuse leidsin Kaboose juhendite seast. Kuidas kasutatud kohvipuru veel korra kasutada. Lisaks läheb vaja sutsu kohvi, jahu ja soola. Ja siis saadki “fosiilid” Ohwell. Ma ei tea mis keemia seal käib ja kuidas või kas see asi üldse käib, aga mingised mittesöödavad küpsised peaksid lõpuks valmis saama. Mida võib siis riputada kuskile või midagi. Mu jaoks kole keeruline, las mõni laps katsetab ära.

No ei oskagi kommenteerida. Õudne. Mis ongi vist eesmärk. Populatsioon ei kasva. Emiko Oye.

100 päeva on veel aega, siis toimub 100 kilomeetri pikkune Võhandu maraton. Seega paras hetk hakata paati otsima. Tegelikult, kui ehitada selline merekindel ökokajak, siis võib ehk sama päeva hommikul Tamula kaldal laeva valmis meisterdada. Iseasi kui kaugele muidugi jõuab. Maratoni videost on näha, et kui on hea aasta, siis saab ujuda kõvasti.

Kuna tundus, et päike hakkab paistma, otsustasin rabasse teda püüdma sõita. Väntasin vaikselt ringi. Imetlesin parte ja kobraste näritud puid. Päikest ei leidnud, aga jõe kaldal sattusin pürgihunnikutele. Millalgi viimase kuu jooksul tekkinud. Ühes oli koormatäis kändusid, pildiloleval põhiliselt ehitusjäätmed: penoplasti, jõuplaadi ja kaubaaluste tükid, natuke riideid, arvuti hiir, mõned ajakirjad, tühjad ehituskeemia purgid jms. Et keegi on maja ehitamas. Väga tubli. Lagastamisplatsist vaid 5 km eemal Pääsküla vanal prügilal asuv jäätmejaam võtab kõiki neid jäätmeid tasuta vastu, aga nemad veavad ikka metsa alla. Normaalne. Kogu see kraam võiks mõnel imelisel ööl nostalgiast tiivustatuna sitaratta magamistuppa lennata. Jõuluks koju. No unistada ju võib. Aga saaks nüüd kuskilt järelkäru, siis koristaks selle platsi ise ehk ära. Poolele kraamile leiaks mingit kasutust isegi. Et siis peaks äkki hoopis rõõmus olema, et inimesed nii lahkelt oma resursse jagavad?

Prügikunstnik Gabriel Dishaw mudis kokku sellised elektroketsid ning andis neile nimeks “Blazer Pentium 1.0″. Eino, väga ulmelised. Praktilist kasutusväärtust neil ilmselt siiski pole. Niisama pöörased.