See on küll üks vanemaid lambi valmistamise ideid, aga olgu ta siinkohal ära näidatud. Video on siin, pärast reklaame ja ühe ilge interjööri tutvustust.
Lamp siis tekib sellest, et nöör mis on miski PVA või muu liimiga immutatud mässitakse ümber palli. Pärast, kui liim kuivanud, tõmmatakse pall seest välja ja ongi valmis. Ma arvan, et kaval oleks õige suurusega auk pirni ja juhtme jaoks juba alguses sisse jätta, mitte siis hiljem lõikuma asuda.
Igasuguseid ideid kuidas kokata nii, et seda ei peaks tegema nii nagu seda peaks tegema. Praeguste ilmadega saab ilmselt tavalise musta malmpanni õuele jättes sellel õige varsti muna praadima hakata. Hoiab elektrit kokku ja ei pea tuba veel soojemaks kütma..
Et vanadest kummidest saab kõiksugu vöösi ja vutlare teha on teada värk, aga sellist lampi näen küll esimest korda. Tegelikult pole kuulnudki, et läbipaistvaid sisekumme üldse olemas on. Väga vinge. Tea kas nood ka haisevad nagu kumm? Šveitsis tehtud lambi hind on ka paras – ligi 8000 eeku.
Ma ikka üritan õgradlust piirata. Luskanagid on siib abiks asjad. Näiteks selline väike valge. Passib köögiseinale.
Või kui on suurem toitumise piiramise soov, siis tuleb kasutusele võtta vähe võimsam relv. Kusjuures see nagitoline toode läkski juba kasutusse. Kuid vastupidise efektiga. Kui riideid seljas vähem, siis mahub rohkem keresse.
John T. Unger teeb igasuguseid ümaraid grille ja lõkkealuseid. Selliseid kus leegid sees isegi kui tuled pole. Ses mõttes ikka hea kui lõke metsa jooksma ei pane. Kui on materjali käepärast, näiteks miski vana paak üle, siis jõuab selle veel homseks parajaks lõigata ja pidusse kaasa võtta.
Ja ärge siis väärtuslikku materjali lõkesse visake. Sellist millel veel tugevust nii palju sees, et saaks oma väge mõnes tarbeesemes edasi kanda. Lõke ei pea ju hullumaja suurune olema. Väike on ilus.
Riidepuud ripuvad, lamp ripub. Üks saab teiseks. Nii see käib.
Ja sellel rohelise mööbli konkursil kus rippuv riiul teiseks jäi, tuli esimesele kohale Austraalia disaineri Peter Schumacheri lamp. Oksad on kasepuust, lehed vildist. Pidi andma kena hämarat valgust ja olema hea mürasummutaja, sest lehtede pindala on 6 ruutmeetrit. Osta saab ka – 14995 SEK. Heh.
Ja 2011 konkurss on ka välja kuulutatud. On rohelisi mööbliideid, muudkui osalege.
Londonis elav Norra kunstnik Amy Huntig sobras natuke puidutöökodade jäätmetes ja leiutas sellise lihtsa rippuva riiuli. Idee hea ja näeb välja kena. Suisa nii, et sai selle eest Rootsi rohelise mööbli konkursil teise koha. Noh, 500 eurot hinnasildil pole ainult kuigi normaalne number. Igaüks võib taolise ise endale valmis saagida-puurida. Pole kuigi keeruline. Isegi mõõdulinti ei lähe tarvis. Kõige olulisem on leida selline sein mis riiuli raskust välja kannab.
Kõik kes veel ei ole aru saanud õlle joomise esteetilisest kasust, te ometi vaadake seda lampi. Kui nüüd pole tegemist suurepärase fotopettusega, siis on küll üks vigurvärk. Tehtud nendest kileribadest mis purke omavahel koos hoiavad. Kuigi neid vist väga palju enam ei kasutatagi. No selle peale võiks küll toriseda, et kuramused toodavad nii vähe jäätmeid, et tisaini ei saagi enam teha! :p
See oli juba veebruaris kui Liisalotte käis mul siin salajases Tisainivabrikus külas. Tegi ökot ja disaini ja poisid samal ajal filmisid iga nurga alt. See klipp ongi siis kokku pandud sellest mis toimus. Ökodisaineri ametit ja veel 8 tööd proovis Lotte seepärast, et saaks kooli ära lõpetada ja fotograafi diplomi kätte. Ilmselt saabki, kaitsmine on järgmisel nädalal. No on alles lõputöö mõnel. Ja ei saa mainimata jätta, et üks viimaseid töid oli tal erootiline tantsija. Vaata videot. Papapaa…
