Rabalaga

Kuna tundus, et päike hakkab paistma, otsustasin rabasse teda püüdma sõita. Väntasin vaikselt ringi. Imetlesin parte ja kobraste näritud puid. Päikest ei leidnud, aga jõe kaldal sattusin pürgihunnikutele. Millalgi viimase kuu jooksul tekkinud. Ühes oli koormatäis kändusid, pildiloleval põhiliselt ehitusjäätmed: penoplasti, jõuplaadi ja kaubaaluste tükid, natuke riideid, arvuti hiir, mõned ajakirjad, tühjad ehituskeemia purgid jms. Et keegi on maja ehitamas. Väga tubli. Lagastamisplatsist vaid 5 km eemal Pääsküla vanal prügilal asuv jäätmejaam võtab kõiki neid jäätmeid tasuta vastu, aga nemad veavad ikka metsa alla. Normaalne. Kogu see kraam võiks mõnel imelisel ööl nostalgiast tiivustatuna sitaratta magamistuppa lennata. Jõuluks koju. No unistada ju võib. Aga saaks nüüd kuskilt järelkäru, siis koristaks selle platsi ise ehk ära. Poolele kraamile leiaks mingit kasutust isegi. Et siis peaks äkki hoopis rõõmus olema, et inimesed nii lahkelt oma resursse jagavad?