Krt, plaate mul natuke on, kuigi mitte piisavalt palju, aga plaadimängiat pole kohe üldse. Selline pisike Audiowood võiks ju ikka olla. Siis saaks ikka kuulata kas alles pidada või lambiks-kausiks sulatada.

Kusjuures see Singer võib olla rähn. Jep. Sama hästi võib velg olla teo koda, tolmuimeja saab inimeseks ning veelgi imelikumad metamorfoosid saavad tõeks. Tänu sellele, et Richard Graham teeb selliseid asju. Miks küll? Ise ta seletab seda väga lihtsalt:

Mainly my work is about seducing hot ladies, as they dig it big style.

Vaat siis selline õpetussõna poistele laupäeva õhtuks. Võib-olla toimib teistpidi ka. Proovige ja andke tulemustest teada.

Saabus Anne&Stiili teine number. Diskreetses ümbrikus. Nonäed. Selline verandale kaetud lattelaud sees. Novot. Tee või ise. Tometaja kostis suisa, et iga girlfriendi unistus :)) Loodetavasti rääkis ta lauast. A ajakirjas kirjutab Susan Luitsalu seda, et ei ole nii öko midagi kaltsukas käia. Ja eks ta õige ole. Virnadeviisi riiete koju vedamine on nende päritolust olenemata napakas. No raiskav ka, jah. Ma ostan pigem tarviduse järgi uusi ja kauakestvaid. Kaltsukate kraam on tihti sama kallis, aga vilets. No ja täiesti lootusetu on sealt leida normaalse varrukapikkuse/ümbermõõdu suhtega särke-jopesid. Ja ka see kasutatud riiete ringivedamine mööda maailma pole miski planeedi päästmise plaan. Nutikas jäätmekäitlus pigem.

Ja tänased õpetussõnad on sellised:

Kõigepealt tuleb hankida kaubaalus. Olen kuulnud, et aluseid jääb tihti ehitustel või poodidel üle. Küsimas pole käinud. Aga mulle naeratas juhus, kord luusisin raudtee ääres ja leidsin ühe põõsa alt heas seisukorras ja sobiliku aluse.

Kodus harjasin tulevase sisustuseelemendi betooni jääkidest ja muust kraamist puhtaks. Siis tõmbasin pealmistest lauad ära, et saaks ilusasti sirgelt tagasi laduda. Aga äärmised lauad olid nii kõvasti kinni, et neid tervena kätte poleks saanud. Jätsin nad siis alles ja kombineerisin teisest alusest laudu lisaks võttes lauaplaadi. Hõõrusin selle lihvketta ja liivapaberiga enam-vähem siledaks. Väga siledaks ei teinud ka, sest tahtsingi sellist veidike robustsemat mööblitükki. Et oleks nagu ökom. Eks siledus ole igaühe eelistuste küsimus. Nagu ka see kas laud pärast õli, laki või värviga katta.

Kuna alumise külje jaoks enam laudu polnud, siis tegin selle miskisest riidekapi riiulist. Ja nii sain ajakirjade jaoks riiuli. Sinna võib mõne paraja sahtli ka sisse torgata, siis on asjad käepärast võtta, aga silma alt ära.

Pikka aega ei suutnud kuidagi otsustada kui kõrge laud peaks olema. Lõpuks, kui leidsin hüljatud-unustatud tõukeratta, millelt sain kaks ratast lauale alla panna, siis nende suurus ostsutaski asja. Ettepoole kruvisin stabiilsed jalad. Ja nii saigi üks peenelt jämedakoeline mööbliese valmis. Kuna rattad on all, siis saab lauda veeretada sinna kuhu tarvis – hommikul voodi juurde, lõunaks verandale, õhtuks teleka ette.

Oli meil siin Tallinnas Disainiöö. Käisin korra läbi. Kõige suurem näitus oli “Disaini Elevaator“, mis oli üles seatud Rotermanni kvartali elevaatorisse. See on igavesti suur maja. Nii umbes 5-kordse maja kõrgune. Näitus oli ainult maapinnal. Kõrgemal oleks ohtlik olnud ka. Kohati oli kautuseni vaba vaade ja sooja see maja eriti ei pea. Aga tore oli ka. Ikka mõnus sellistes vanades tööstushoonetes kolada. No natukenegi. Ja natuke oli seal veel jahulõhna tunda. Kõrvale nuusutasin igast disaini. Ökomatest asjadest tegin pilti ka. Siin nad on.

Ville Jehe valgusti “Fence Light”
Sander Samueli valgusti “Naguuus”
Mihkel Güssoni valgusti “Laine Papp”
Margus Soonvaldi mööblikomplekt “Bon Voyage”
Krista Leesi istmed “Netwheels”
Egert Uibo valgusti “Torn”

Ahti Lille ja Ako Laugametsa valgusti “Drawer Light”

Einojaa, ma ei räägi endast tegelikult. Kuigi nagu nii võiks paista. Vaid, et Tallinnas on tulemas mitmepäevane disainiöö ja need juhtsõnad on selle iseloomustamiseks valitud. Nimetatud kultuurifestival toimub (24) 25-27.september. Kese Rottermanni kvartalis, aga sateliitüritused üritvad mujal linnas ka miskise disainivärgiga maha saada. No mõned asjad on isegi huvitvad. Näiteks see asi mis pildil on. Marko Ala “pedalLIGHT” – vanale trummipedaali uus elu valgusti näol. Tuleb müügile ka Disainioksjonil, alghind 2200.-. Normaalne hind. At kas tõesti on kasutatud pedaal nii kulumata? Mine või oma näpuga katsuma.

Eimiskit suurt uudist täna. Tegin juba ammu mingit kola. Siin kirjutasin ka sellest. Kuskil. Nüüd tegin mõned uued pildid ja panin kogu selle kraami kokku ja väljamüügile.

Oksalamp

Kookoslamp

Keeksilamp

Ja kohevarsti tuleb täiendust ka. Eks ma siis hõiskan.

Facebooki kaudu levis info, et on olemas selline projekt nagu ReUse RePublic ning, et nad panevad Kristiines kordagi kasutamata kuid juba ümberdisainitud riideid disainiturul müüki. No tore ikka kui tehakse midagi. Kuid tundus, ja kodukalt üle kontrollides jäi see tunne alles, et asi pole mu jaoks, sest uusi riided pole suurt tarvis veel. Ma ju alles jaanuaris ostsin t-särgi. Aga nüüd sain Tarbija24 artiklist Vanadele asjadele uus nägu teada, et kaubeldi ka tarbeesemetega. Novaatsiis. Tarve on ikka tarviline tavaar. Noh. Et kuskil tekkis nagu mingi infotropp. Ma mõtlen, et kui teha juba nii bling-bling koduleht ja Mirtel sinna peale panna, siis võiks ju mingi kolm rida teksti ka kirjutada, et maalt ja rattaga inimesed kah asjast aru saaksid mis toimub. Mitte, et ma oleks miskit osta tahtnud. Ise tehtud asjad on ikka muudest etemad. Kui just pole tegu vanaema pannkookidega. Aga Vabariigi kodanikel tuleb silm peal hoida, sest kus aktiivsust palju koos, sealt võib igast pärle oodata.

Kirjutab tisainiplogi Brasiilia erikorrespondent Liis:

Leidsin juhuslikult Tisaini blogi ja tulid kohe meelde mõned kaadrid, mis viimastel nädalatel olen Rio de Janeiros pildistanud

Pudelikorkidest võtmehoidja

Lillepott

Joogipudelitest käpiknukud

Muide, need plekkpurgi jubinad, millest blogis kott oli, on siin väga popid. St et sellistest tehakse palju kotte, aga enamasti on sealjuures ka mingit kangast või nööri/niiti/lõnga kasutatud ja enamasti on nad muidugi turistidele mõeldud. Käsitööturgudel on päris põnev siin ringi käia, inimesed teevad igasugu huvitavaid asju.
Samas jällegi üleüldiselt mulle tundub, et tavaline eestlane on igasugu näputööd nõudvas tegevuses andekam kui keskmine brasiillane. Näiteks mina siin ikka löön laineid sellega, et oskan kududa, heegeldada ja õmmelda. Viimati, kui endale kalasaba pähe punusin, langesid kõik imetlusest pikali ja ma pidin kohalikele daamidele seletama, kuidas seda teha ja et see pole üldsegi keeruline.

Leidsin toreda blogi mis kogub ülinutikaid ja tihti samavõrra ohtlikke ideid käepäraseks remondiks. There, I Fixed It.

Jan Körbes käib mööd ilma ja teeb ökodisaini. Leedus vedas tohutu mäe külmkappe aiaks ja tegi jõele suurtest vaatidest saarekese. Pildil olevad kummistmed jättis ta endast maha Lõuna-Aafrikas. Sarnast värki tahtis teha Kirgiisias ka, aga seal selgus, et kohalikud on nii ökod, et neil pole üleliigseid kumme. Kui enam auto alla ei kannata panna, siis topivad ahju. Ostis siis vennike turult vanu kumme. Nojah. Lääne inimene saab Idas ikka kottida.