Kohvi sisearhitektuur ehk Hannes Praks on valmis saanud Kiviõli Seiklusturismi Keskuse söögilaua prototüübiga:
Põhimõtteliselt võib seda nimetada ka Lumelauaks. Materjalikäsitluses ja idees midagi üliinnovatiivset ei olegi. Mööblitükki võib täiesti õigustatult nimetada ka klassikaliseks. Esimest mudelit valmistades tuli aga spetsialist Põvvat Kamal briljantne idee kasutada lauda kelguna. Tõepoolest jalad taevapoole ja kelk valmis – see on innovatsioon;)
Selle nädala lõpul on taaralinn veidike nagu öko. Esiteks toimub neljapäeval Maaülikoolis korduvkasutuspäev. Ehk, et kõiki kasutatakse mitu korda järjest ära. Võinoh tegelt võibla mitte kõiki. Igatahes on plaanitud, et 12:30 hakkab metsamaja seltsiruumides jututuba ökodisainist ja korduvkasutusest ning pärast on töötuba ka kus üritatakse mingist kolust mingid tarvitamiskõlbulikud jubinad välja mõelda ja valmis meisterdada.
Ja reedest pühapäevani toimub messikeskuses Ökomess mis ajab rohelise majanduse ja rohelise elamise asju. Paistab, et päris palju rohekaid ettevõtteid ja ettevõtlikke plaanib kohale tulla.
Laupäeviti on Genklubis avatud ka taaskasutuspood Berliin!
Autoriteks Tartus resideeruvad vabakutselised näitlejad, naised ning emad Kristel Leesmend, Maarja Jakobson, Piret Simson, Katrin Pärn ning psühholoogiadoktorant Kirsti Akkermann. Meie firmamärk on rõõm, sestap on uus pood selline, kus saab lisaks ostmisele, müümisele ja vahetamisele ka suhelda, teed juua, muusikat kuulata ja end lihtsalt hästi tunda. Ja kõik ikka parema, rohelisema, jätkuva elu nimel.
Pilt pole ühegi sündmusega üldse seotud. Lihtsalt oli ilus pilt ja seni täiesti kasutamata.
Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liit annab teada, et Eesti Käsitöö Majas eksponeeritaval näitusel saab kuni 30. novembrini näha Soome ökodisaini. Et ju siis saab. Ise pole käinud ega näinud.
Uusix ökodisaini näitusel esitletakse rikkalikku valikut taaskasutusmaterjalidest valmistatud tooteid Soomest. Prügi hulka heidetud materjalid on saanud uue elu ja mõtte läbi kunstnike, disainerite ja käsitööliste osavate käte.
Näiteks Jukka Isotalon Evolum Oy on valmistanud juba alates 1989. aastast käsitöötooteid ja skulptuure klaastaarast, mida Soomes ümber ei töödelda ja pakendikeskusesse anda pole võimalik.
Jaana Tuomistot tuntakse eelkõige hõbelusikatest valmistatud ehete järgi. Esimesed lusikaehted valmistas ta 1990. aastal. Lusika loomulik ja kaunis vorm on teinud toote inimeste seas nii popolaarseks, et sellest on saanud tänaseks juba klassika.
Soomes hetkel tuntuima öko-disaini kaubamärgi Globe Hope tooted valmistatakse kasutatud haiglatekstiilidest, sõjaväevarustusest, töörõivaist ja reklaambänneritest.
Näitusel näete ka Iloniemin Ekodesign rõivakollektsiooni. Firma sai tuntuks, kui Soome roheliste partei parlamendisaadik Heli Järvinen osales iseseisvuspäeval presidendi vastuvõtul nende valmistatud õhtukleidis.
Enamiku eksponaatide disain on pealtnäha lõbus ja mänglev, kuid sisult sügav ja tõsist tööd nõudev.
Näitusel osaleb mitmeid innovatiivseid noori käsitöölisi, kelle geniaalsed uuskasutusmõtted on saanud teoks näiteks kardina kinnitusvahenditest kõrvarõngaste ja kommikotist rahataskute näol.
Näituse on koostanud Kenkävero käsitöökeskuse kuraator Pia Numminen Mikkelist, Soomest.
Liina mainis, et need Nigeli ökopoes müüdavad riputid on igavesti kenad asjad, kui aga ise suudaks selliseid teha. Jaa, rauasaega nühkides ilmselt nii siledaid ei saa. Ma ei tea, pakun, et need on mingise arvjuhitud masina vorbitud. Aga proovige ikka. Isetehtud käkk on ikka parem kui sile poekraam.
Krt, plaate mul natuke on, kuigi mitte piisavalt palju, aga plaadimängiat pole kohe üldse. Selline pisike Audiowood võiks ju ikka olla. Siis saaks ikka kuulata kas alles pidada või lambiks-kausiks sulatada.
Kusjuures see Singer võib olla rähn. Jep. Sama hästi võib velg olla teo koda, tolmuimeja saab inimeseks ning veelgi imelikumad metamorfoosid saavad tõeks. Tänu sellele, et Richard Graham teeb selliseid asju. Miks küll? Ise ta seletab seda väga lihtsalt:
Mainly my work is about seducing hot ladies, as they dig it big style.
Vaat siis selline õpetussõna poistele laupäeva õhtuks. Võib-olla toimib teistpidi ka. Proovige ja andke tulemustest teada.
Saabus Anne&Stiili teine number. Diskreetses ümbrikus. Nonäed. Selline verandale kaetud lattelaud sees. Novot. Tee või ise. Tometaja kostis suisa, et iga girlfriendi unistus :)) Loodetavasti rääkis ta lauast. A ajakirjas kirjutab Susan Luitsalu seda, et ei ole nii öko midagi kaltsukas käia. Ja eks ta õige ole. Virnadeviisi riiete koju vedamine on nende päritolust olenemata napakas. No raiskav ka, jah. Ma ostan pigem tarviduse järgi uusi ja kauakestvaid. Kaltsukate kraam on tihti sama kallis, aga vilets. No ja täiesti lootusetu on sealt leida normaalse varrukapikkuse/ümbermõõdu suhtega särke-jopesid. Ja ka see kasutatud riiete ringivedamine mööda maailma pole miski planeedi päästmise plaan. Nutikas jäätmekäitlus pigem.
Ja tänased õpetussõnad on sellised:
Kõigepealt tuleb hankida kaubaalus. Olen kuulnud, et aluseid jääb tihti ehitustel või poodidel üle. Küsimas pole käinud. Aga mulle naeratas juhus, kord luusisin raudtee ääres ja leidsin ühe põõsa alt heas seisukorras ja sobiliku aluse.
Kodus harjasin tulevase sisustuseelemendi betooni jääkidest ja muust kraamist puhtaks. Siis tõmbasin pealmistest lauad ära, et saaks ilusasti sirgelt tagasi laduda. Aga äärmised lauad olid nii kõvasti kinni, et neid tervena kätte poleks saanud. Jätsin nad siis alles ja kombineerisin teisest alusest laudu lisaks võttes lauaplaadi. Hõõrusin selle lihvketta ja liivapaberiga enam-vähem siledaks. Väga siledaks ei teinud ka, sest tahtsingi sellist veidike robustsemat mööblitükki. Et oleks nagu ökom. Eks siledus ole igaühe eelistuste küsimus. Nagu ka see kas laud pärast õli, laki või värviga katta.
Kuna alumise külje jaoks enam laudu polnud, siis tegin selle miskisest riidekapi riiulist. Ja nii sain ajakirjade jaoks riiuli. Sinna võib mõne paraja sahtli ka sisse torgata, siis on asjad käepärast võtta, aga silma alt ära.
Pikka aega ei suutnud kuidagi otsustada kui kõrge laud peaks olema. Lõpuks, kui leidsin hüljatud-unustatud tõukeratta, millelt sain kaks ratast lauale alla panna, siis nende suurus ostsutaski asja. Ettepoole kruvisin stabiilsed jalad. Ja nii saigi üks peenelt jämedakoeline mööbliese valmis. Kuna rattad on all, siis saab lauda veeretada sinna kuhu tarvis – hommikul voodi juurde, lõunaks verandale, õhtuks teleka ette.
Oli meil siin Tallinnas Disainiöö. Käisin korra läbi. Kõige suurem näitus oli “Disaini Elevaator“, mis oli üles seatud Rotermanni kvartali elevaatorisse. See on igavesti suur maja. Nii umbes 5-kordse maja kõrgune. Näitus oli ainult maapinnal. Kõrgemal oleks ohtlik olnud ka. Kohati oli kautuseni vaba vaade ja sooja see maja eriti ei pea. Aga tore oli ka. Ikka mõnus sellistes vanades tööstushoonetes kolada. No natukenegi. Ja natuke oli seal veel jahulõhna tunda. Kõrvale nuusutasin igast disaini. Ökomatest asjadest tegin pilti ka. Siin nad on.
Ville Jehe valgusti “Fence Light”
Sander Samueli valgusti “Naguuus”
Mihkel Güssoni valgusti “Laine Papp”
Margus Soonvaldi mööblikomplekt “Bon Voyage”
Krista Leesi istmed “Netwheels”
Egert Uibo valgusti “Torn”
Ahti Lille ja Ako Laugametsa valgusti “Drawer Light”
Einojaa, ma ei räägi endast tegelikult. Kuigi nagu nii võiks paista. Vaid, et Tallinnas on tulemas mitmepäevane disainiöö ja need juhtsõnad on selle iseloomustamiseks valitud. Nimetatud kultuurifestival toimub (24) 25-27.september. Kese Rottermanni kvartalis, aga sateliitüritused üritvad mujal linnas ka miskise disainivärgiga maha saada. No mõned asjad on isegi huvitvad. Näiteks see asi mis pildil on. Marko Ala “pedalLIGHT” – vanale trummipedaali uus elu valgusti näol. Tuleb müügile ka Disainioksjonil, alghind 2200.-. Normaalne hind. At kas tõesti on kasutatud pedaal nii kulumata? Mine või oma näpuga katsuma.
Eimiskit suurt uudist täna. Tegin juba ammu mingit kola. Siin kirjutasin ka sellest. Kuskil. Nüüd tegin mõned uued pildid ja panin kogu selle kraami kokku ja väljamüügile.
Ja kohevarsti tuleb täiendust ka. Eks ma siis hõiskan.
